Meil on Sardiinia saarel veedetud ainult veidi üle nädala, kuid päevad kipuvad juba segi minema. Päevad ongi oma sisult päris sarnased, aga igasse päeva mahub midagi, mille järgi me oma aega eristame.

Selleks, et olemine väga üksluiseks ei muutuks, on pererahval ikka ja jälle meile midagi uut välja pakkuda. Küll kahjuks mitte turiste, aga turismist räägime teinekord veidi pikemalt.

Kui kellelgi on meie pajatustest mulje jäänud meid võõrustavast pererahvast, et  nad mitte sõbralikud pole või , et me nendega läbi ei saa… no tegelikult on pere SUPER, Anu ja Arvo elavad perega ühes rütmis, nad on väga sõbralikud ja toredad inimesed ning nali ja naer käib ikka läbi terve päeva. 

Pererahvas tunneb suurt huvi Eesti ja meie tegemiste kohta Eestis.

Jaa, on mitmeid asju, mis on lihtsalt teistmoodi, kui meie oleme harjunud. Mõned lihtsad asjad või tegevused on meie arvates aetud liiga keeruliseks või ollakse pedantne tühiasjade juures.

Näiteks, kui ühel päeval kohaliku leiva (pistoccu) küpsetamise tarvis korjasime puude alt maha lõigatud oksi ja hiljem neid lühemaks „hakkisime“, arvas Angela, et Anu tehtud oksa kohta, et need on liiga pikad. No selle peale arvas Arvo ka, et peab lühemad jupid tegema, mis peale natukese aja pärast tuli Angela teatega, et Arvo lõigatu on liiga lühike… Arvo ei osanud muud kosta, kui et pangu siis tulle neid oksaraage mitu korda.

6.päev 

On pühapäev, talu toimetused hakkasid paar tundi hiljem pihta, aga mitte see ei teinud seda päeva eriliseks, vaid hoopis see, et  külastasime sepp Francot tema töötegemise juures. Keegi klient oli tellinud endale uhke laua, millel ilusad metalljalad. Nende jalgade detaile Franco parasjagu sepistaski. Kaua meid niisama seal uudistada ei lastud, vaid saime ka haamrid kätte ja nii Anu kui Arvo tagus- väänas Franco juhendamisel valmis  ühe detaili. Ise olime tehtuga hullult rahul, Franco arvamusest kahjuks aru ei saanud, aga mis see ikka muud olla sai, kui ikka kiitev J.

Mingil päeval, tulevikus, pidimegi ühe päeva veetma koos Francoga ning midagi suurt valmis meisterdama. Saab näha.

7.päev

 Esmaspäev ning tööd algavad kartulivagude vahel. Vaja kogu kartul üles saada, õnneks pole vaod pikad ja neid on vähe. Tund- poolteist ja kartul üleval.

Aia kõrval ülesnopitut puhtaks pestes, kutsub Angela, et tulgu meist üks talle appi midagi sibulatega jahmerdama. Otsustas Arvo olla suuremeelne ja minna. No ei ole liigne ausus, agarus, ega suuremeelsus kunagi midagi head kaasa toonud, nii ka seekord… tööks sibulate rohimine. Kolmekümne aasta tagune, õpilasmaleva aegne lootus, mitte kunagi enam seda tööd mitte teha, kustus sisinal.

8.päev

Selle päeva võib vabalt nimetada ka „sitarallipäevaks“.

Pere tegeles veel 10 aastat tagasi üpris suurelt jäneste kasvatamise- ja ka töötlemisega. Siis olevat  neil olnud umbes 20-ne tuhande kanti jäneseid. Mingi aeg aga hakkas nõudlus nii lihale kui ka nahale kokku kuivama ning nüüd on ühes laudanurgas ainult umbes 70 looma. Vot nende jäneste  sõnnik oligi vaja puuride alt välja kraapida ja käruga ülesküntud kartulimaale vedada. Öääk… algus oli päris lämmatav, aga sellega harjus ruttu ning töö ei kestnud kaua.

Hiljem tegelesime juba mainitud okste kogumise- ja lõikumisega leiva küpsetamise tarbeks.

Õhtul aga tegime Angelaga väljasõidu Lanusei linna, mis asub meie talust rohkem sisesaare poole läände. Linnulennult linn meist väga kaugel ei ole, aga sõit sinna kestis päris kaua. Asi selles, et  see linnake asub kõrgel mägedes ning tee sinna kitsas ja käänuline. Seda teed nimetavad kohalikud „surmateeks“. Ei, seal ei ole juhtunud teab kui palju liiklusõnnetusi, vaid paarkümmend aastat tagasi oli mingi maniakk seal mägedes tapnud püssiga suvalisi möödujaid. Politseil teda kätte saada ei õnnestunudki.

Lanusei on väike, hubane mägilinnake, millega tutvumine võttis meid ikka päris läbi. Enamik tänavatest on kistud tugevalt vertikaali ning neist üles- allarühkimine oli tõsine katsumus. Majad, kus elatakse, on suht suured ning iga maja juurde käib ka väike aialapike, kus kasvatatakse, kes mida. Oli näha nii apelsine, sidruneid, viigipuid, viinamarju jne. Anu nägi ühes väikeses aias ka hobust lonkimas.

Linnas uidates käisime sees ühes kirik- usukoolis ja tegime väikese peatuse ühes pubis. Parajasti käis jalgpallimäng, kus üheks meeskonnaks oli Itaalia. Mis hämmastas, oli see, et pubis oli mängule kaasa elamas ainult paar- kolm kundet. Itaalia- jalgpallimaa!?

Pärastpoole toimus veel varude täiendamine meie „säästuka“ moodi „EuroSpin“ supermarketis, kus muude varude seas oli ka õlu, mis vastupidiselt Tortolis müüdavale oli imeodav (0,33l purk 30 senti).

Tagasiteel kodu poole sõitsime läbi Arzana nimelisest külast, kus pidavat voolama eriti hea joogivesi ja täitsime kõikvõimalikud kaasasolnud tühjad nõud veega.

Päike!!! Jaa, seda ikka jagub ning Itaalia televisioonis hüüti maha kuumalaine hoiatus. Temperatuuri lubati siin kuni 38 kraadi. Nii oligi, terve päev oli väga, väga palav. Paaril ööl on aga tormine olnud, tuul paugutas aknaluuke ja puhus meie rõdul olevad plasttoolid ühte nurka. Äikest ragistas ka päris võimsalt ja kuna talu on mägede vahel, nagu kausis, siis kõlas siin äikesemürin eriti tugevalt.

Veidi niisama juttu ka.

Perekond

Olles siin Sardiinia turismitalus, koos pererahvaga pea nädal koos veetnud, võime ehk lubada endile neist veidi lähemalt kirjutada. Igaks juhuks võtsime kätte ja uurisime Angelalt täpsemalt nende pere kohta. Tuli välja mõndagi, mida meie oleks laiemale publikule tõe pähe jutustanud, aga nüüd kolinal ümber lükati või täiendati.

Franca on talu perenaine. Tema tegelik nimi on pikem, aga kõik hüüavad teda selle lühema versiooniga või lihtsalt „mamma“. Franca ajab siinseid taluasju, tegeleb dokumentidega ja klientidega, vahel valmistab ka süüa või tegeleb loomadega. Kui muidu on on kogu pere suht lõbusa olemisega, siis Franca on kõige tõsisem ja vahel tundub, et veidi isegi pahuras tujus. Tema ei räägi peale itaalia ja sardi keele midagi, kuid nagu kõik teisedki pereliikmed, uurib aegajalt, mis see või teine asi või ütlemine on eesti või inglise keeles.

Massimiliano on Franca elukaaslane, kuid mitte ühegi tema nelja lapse isa. Massimiliano läheb hommikul Tortoli linna tööle, kus ta müüb põllumajandustehnikat ja loomasööta. Käib lõuna ajal kodus söömas ja jälle tööle. Õhtul koju jõudes, söödab- joodab loomi ning tegeleb muude taluasjadega, mis nõuavad mehekätt. Nende asjade hulka kuulub ka oma pere tarbeks grappa valmistamine, mis eestlasele meenutab puskari ajamist. Grappa tegemist nägime ka ise oma silmaga. Ta ei pea ka paljuks teinekord süüa valmistada. Suhtleb täitsa korralikus inglise keeles.

Angela on vanim peretütar. Tema teeb siin talus praktiliselt kõike ja hommikust õhtuni. Müttab elajate- ja aiavärgiga, koristab, tema tehtud on ka peaaegu kõik söögid jne, jne. Angela juhendamise all toimetame ka meie omi töid teha. Inglise keel on tal päris hea ning me täiendame üksteist võõrkeeleliselt: meie talle inglist-eestit, tema meile sardit-itaaliat. Ta on igati töökas ja rõõmsameelne tütarlaps ja sellest on kahju, et noorus rasket talutööd rügades läeb.

Elisa on keskmine peretütar, kes õpib Cagliaris, ülikoolis. Tema ja ta peika George tõid meid lennujaamast siia, olid mõned päevad kohal ning põrutasid Sardiinia pealinna poole tagasi. Oma siinoleku ajal toimetas Elisa ka ikka ühtteist teha, aga põhikoorem on siiski Angela õlul. Elisa valdab kõige paremini inglise keelt.

Imma on peretütardest kõige noorem, kel vanust 11 aastat. Ka Imma on lühend pikemast nimest, aga kõik kutsuvad teda just nii- Imma. Lõbus plika, kes teinekord tatsab ringi, mingi suvaline vidin mikrofoniks käes ja lõõritab laulda, kusjuures päris hästi. Ka tema aitab teha mitmeid töid, kui kästakse. Inglis keeles temaga suhelda ei saa, kuigi ta seda koolis õpib. Kuid mõned väljendid või sõnad, mida ta on inglise keeles öelnud, on nii hästi hääldatud, nagu oleks english ta emakeel.

Dominico on seesama, kes on blogiridades läbi jooksnud Dominique nime all, mis on meie poolt muidugi väga kahetsusväärne eksimus. Ta on 18 aastane perepoeg, kel praegu koolivaheaeg. Põhiliselt sõidab autoga ja veab sellega asju, mis talus vedamist vajavad ja pigem hoidub sellisest tüütusest nagu seda on köögi toimkond, kuigi oleme teda näinud ka süüa tegemas ja koristamas.

Vincent on pereema vend, keda me nägime paaril esimesel päeval, kuid praegu on ära vist mingis oma kohas, kus tal  pidi olema 3000 kitse(…just, just, need kolm nulli seal number 3 taga on korrektsed). Vincent valmistab kitsepiimast erinevaid juustusi, mida siinmail toidus päris ohtralt kasutatakse.

Franco, vanem mees, keda me algul arvasime vanaisaks, on tegelikult siia maile kunagi tööle tulnud ja hiljem töötuks ja peavarjuta jäänud mõnus papi. Siinne pererahvas pakkus talle tööd ja ulualust, ning nüüd ta siin toimetabki sepa- ja muud metallitööd teha. Inglise keelt ei räägi.

Kõik see pere on väga töökas ja rõõmsameelne, kuid aegajalt on tunda nende olemises väikest nukrust. Talukoht, on teise pere juurde elama läinud isa nime peal ja Angela ütles, et ei saa olla kindlad, kas neil kunagi ei kästa siit lahkuda…

Vasakult: Dominico, Angela, Arvo, Imma, Anu, Franca ja Massimiliano. 

4.päev

Meie esimesed päevad Sardiinias on olnud siiani suht sarnased: hommikul üles ja sööma, siis kuni lõunani tööd rügama. Hommikusöögi espresso asendati meie jaoks lahjema ja suurema kogusega kohviga (americano).

Neljas hommik tööd tähendas meie jaoks loomadele- lindudele joogivee ette tassimist. Kui olime vee etteandmise lõpetanud, tuli peretütar Elisa, vaatas asja karmi pilguga üle ning enamusest nõudest  voolas vesi ilusti solinal vastu maad… tuli välja, et jooginõud oleks pidanud ennem puhtaks tegema. 

Loomadel tundus vesi peale minevat ka niisama, aga kus sa julged peretütrele vastu vaielda. Mis s…sti, see uuesti.

Sellega lõpetanud, vudinal aeda. Kartul ju vaja üles võtta (tegelikult kaevata, sest nad on siin sügavamal maas, võrreldes Eesti omadega) ja oad ära korjata.

 Kartulite võtmiseks olid abiks pika varre otsas, algelist kõblast meenutavad rauast koblakad. Kaevamine ise hakkas pihta vaoservadest ja liikus keskele ning sarnanes arheoloogilisele väljakaevamisele. Anu tegeles koos teise peretütar Angelaga kartulimaal, Arvo sätiti ilusti kõrgete oataimede varju oakaunu korjama. Reeglid, reeglid ja veelkord reeglid, isegi ubade korjamise juures: „…siit varrest tohid tõmmata, seda vart ei tohi kohe kindlasti katki teha jne… aaahhhh! Oad ühtepidi kasti, kasti põhja kindlasti oalehed, et uba jummala pärast maaga kokku ei puutuks… pärast valati kõik oad kokku ühte suuremasse anumasse…??? Peale seda, kui saak korjatud, see autoose ja koju.

 Anu ja Angela pesid kartulid puhtaks ja kastidesse kuivama, Arvo läks koos perepoja Dominique- ja selle sugulase või sõbraga (täpselt ei saanudki nende itaalia- sardi- inglise segakeelest aru) kitsedele uut aeda tegema. Nimelt on majast umbes 50m eemal võrkaed veetud, mille taga puude all elavad metsikud kaks kitsesokku ja kaks kitselammast. Ju neil sai seal puude all rohukraam, mida õgida, otsa ning otsustati teha uus aed paarkümmend meetrit maja poole.

 See osutus meie jaoks aga ilmseks veaks, sest nende metsikute tegelaste jaoks käib kindlasti repliik: „täna öösel me ei maga!“. Ja nüüd käib see ütlus ka meie kohta, sest kitsedele meeldib kellade kolisedes öösiti ringi jahmerdada ning ühel isendil on kombeks mitte just eriti kaunikõlaliselt määgida- möögida… ja nii terve öö. Meie toa aken jääb kohe selle nurga peale, kus uus aed jookseb.

Aga aiategu: perepoeg oli kusagilt toonud mingid vanad metallaiapostid, mille me enam- vähem ühes joones ja ühesuguste vahedega maasse tagusime. Abiks selleks otstarbeks  tehtud raske, sangadega raudasjandus (pildil näha ka).

 Pärast sikutasime aiavõrgu postide külge traadiga kinni. Iga tegevuse juures, olgu siis post maasse või järgmised paar meetrit võrku posti küljes, vaatas Dominique asjatundja pilguga tehtut ja hüüdis naerunäol: „Perfeecto!“. Igatahes oli see paaritunnine laulu ja niisama mulaga ettevõtmine vägagi lõbus.

Anu tegi samal ajal koos Angelaga köögis söögi soojaks, et lõunat võtta. Enne aga hüppas kogu noorem meespere tööautosse, milleks on siin suht ära aetud Suzuki Vitara, et minna vaatama, kuskohast on metssead läbi aia viljapuude alla tulnud. Arvo tiriti ka kaasa. No otse loomulikult võeti masinast isegi ülimalt auklikul teel viimane välja. Päris raputav elamus oli.

5. päev.

 Kuna meil on vaja minna Tortoli linna, et pääseda veidigi parema interneti hüvedest osa saama, otsustati, et see päev me tööd ei tee, vaid peremees Massimiliano võtab meid hommikul tööle minnes kaasa ja lõunaaeg tagasitulles toob tagasi..

Nii me siis tuiasimegi linna peal, tegime väikse jäätisepausi, leidsime üles internetipunkti ning enamus meile antud ajast mööduski seal, et sedasama blogi täiendada. 

Peale seda hüppasime veel ühest „supermarketist“ läbi, mis meie mõistes on küll veidi suurema külapoe mõõtu ja ostame ühtteist. Otsustasime veidi ka õllele raha kulutada, kuigi selle hind on siin isegi Kihnu saarel müüdava kullamaitsega õlle hindadest  tunduvalt kõrgem.

Massimiliano, saanud meid linna pealt kätte, teeb pakkumise, millest ei saa ju ometigi keelduda- minna siinseid randu vaatama( lähemalt uues postituses). Nii sõidamegi tunnikese, poolteist ringi ja naudime kauneid vaateid nii Tortolis, kui kohe selle kõrval asuvas Arbataxi linnas.

Pärast, tallu tagasi jõudes, ei anta kaua puhata. Angela ja Dominique on sõitmas Tortoli poole ning pakutakse meilegi teha tuur linna peal. 

< Tortoli peatänav

Uuesti Tortolis, jalutasime peatänava üht- kui teistpidi läbi, 

tegime väikse kohvikupausi ning kuidagi ei saanud läbi astumata jätta ka suveniiripoest. Selles Sardiinia saare osas, kus meie viibime, kasvab palju korgitammesid ja enamus suveniire ongi valmistatud korgist. Isegi postkaardid on tehtud just sellest materjalist ja on üpris omanäolised.

Hiljem põrutasime veelveidi maad eemal olevasse Santa Maria Navarrese linna, kus samuti imelised vaated merele ja ühes pargis kasvas maailmatu pirakas oliivipuu. Kahjuks ei olnud puu juures infot ja ka meiega kaasas olnud Angele ei teadnud, kui vana see puu olla võiks, aga arvata on, et paartuhat ehk ikka.

<Tortoli peatänaval asuv puu

 < Oliivipuu

Siis kiirustasime ruttu tallu tagasi, sest perenaine- peremees olid läinud sõpradele külla ja 11 aastane  peretütar Imma oli üksi kodus.

Pererahvast siin ikka jagub, aga sellest teine kord.

Veidi niisama plàma ka.

Liiklusest

Kòik teavad, et lòunamaa liiklus on hullumeelne- pidev signaalitamine, autode kinniparkimine, liikluses on vàhe autosid, mis on mòlkimata. Aga hoopis iseasi on sattudaise selle hullumeelsuse keskele sòiduautos, mille roolis istub itaallane (tòe huvides peab siiski mainima, et mitte itaallane, vaid sard). Jaa, on olemas kòik vidinad, mis peaks liiklust korraldama, nagu foorid, liiklusmàrgid, jooned maas ning vaatamata kòigele, usume me, et neil on isegi liikluseeskiri olemas! ...aga tegelikult on kòik eelmainitu pigem tànavate kaunistamiseks ja eeskirja olemasolus pole me  siiski pàris kindlad.

Kui meid lennujaamast peale korjati, ei jàànud muud ùle, kui lòdvestuda ja nautida seda "imelist 3D elamust": gaasi-gaasi, pidur, signaal, veel signaali, gaasi- pidurit, gaasi- signaali jne. Keeratakse, vahele pressitakse ning m**da sòidetakse sellistes kohtades ja situatsioonides, mille peale eestlane ei suudaks isegi parima fantaasia juures tulla. Peale liikluses "ùlbitsemist" antakse kùll signaali, aga ei kurje nàgusid, ega pùstitòstetud keskmisi sòrmi.

Linnast vàljas... Kui enne linnast teele asumist kùsisime Elisalt, et kaua vòtab aega kohale jòudmine, vastati, et kui kiiresti sòita, siis umbestund kuni poolteist, kui aeglaselt, siis ehk veidi ùle poolteise tunni. Meil làks aega pea 2 tundi. Kiirus oli pea kogu reisi vàltel 140 km/h, kaasaarvatud, kui teeserva kaunistama pandud ùmmarguste "làtakate" peale oli kirjutatud 70, 80 vòi 110. Kiirus vòeti maha, kui keegi uimane otsustas 110 alas 120-ga venida ning kui enne talu juurde viivale kùlateele keeramist bensiinijaamast làbi kàisime.

Aga vaatamata liikluse nàrvilisusele, see toimib ning isegi ùllatavalt hàsti. Neile, kes ùtlevad, et Eestis pole mingit liikluskultuuri, soovitaks tulla siia sòitma, kindlasti aravamus muutub.

 2. ja 3. päev....

Meil, kui väsinud reisisellidel, lasti teise päeva hommikul veidi kauem magada. Peale kümmet, kui hommikusöök (kohalik valge, õhuke ja kuiv leib moosiga ning loomulikult ülikange espresso, mida meie lahjendasime ohtra piimaga) söödud, võtsid pere vanim ja noorim tütar meid sappa, et teha nn. talututvumistuur. Nägime ära kõik nende loomad, kassist hobuseni... 

Tutvumistuuril näidati väga palju taimi, mida nad mitmel otstarbel kasutavad.
Põhiline, milleks taimi kasutatakse on mitmete alkoholsete jookide valmistamiseks ning lisaks söökide ja majapidamistarvete valmistamiseks ( luuad).

<Eeslid oma isiklikust majast välja kepsutamas

Kaktus

Päeva kõrghetk oli aga kitse lüpsmine.

Päeva teises pooles oli pasta valmistamine ja kõik see oma pisikeste käekestega.

Järgmise päeva hommikul viidi meid koos perenaise ja vanima tütre Angelaga aeda, kus mitmed aedviljad kasvamas. Meie ülesandeks oli tomatitaimedelt kõik mittevajalik ära näpistada/lõigata ning siis taimed teostada, sidudes nad paelaga taimede kohal jooksva trossi külge. Anul oli kogu see tomatitega tegelemine enam-vähem. Arvo tundis ennast kui koolilaps, kellele matemaatika kuidagi pähe ei mahu.

...Päike!!!!!.. Aias oli seda enam, kui küll ning võttis vahepeal silme eest mustaks. 

Tomatitega lõpetanud.... no muidugi-köögitoimkond!!!:) Arvo nõusid pesema, Anu Eesti toitu valmistama. Eesti toiduks värske keedukartul sealihakastmega, millele juurde kokku segatud roheline salat, mugusibul, kurk ja apelsin... just, just apelsin. Oleks tahtnud panna selle asemele tomatit,paprikat või redist, kuid tomat ja paprika alles aiamaal valmivad ja redisest ei tasu rääkidagi.

Pererahvas vaatas seda salatit küll pika pilguga, sest värsket sibulat nad ei tarbi.. aga tundus, et neile maitses küll.

Talu maadelt avanev vaade.

...ehk kuidas kaks "eestimaist sardiini" Sardiinias agriturismot kaevad.

Peale varajast ärkamist (veel kodus), peale kolme erineva lennukiga lendamist, läbi mitme lennujaama hulkumist, oleme päral. Oleme Sardiinias! Juhhuu, päike!!!?...mmm, tegelikult mitte eriti. Kohale jõudes oli ilm suht pilvine. 

< Peale suurt käimist ühest lennujaama otsast teise, avanes ootesaalis selline vaatepilt ( Saksamaal). :)

Lennuki aknast avanev vaatepilt Sardiiniale.

Cagliari (nn. Sardiinia pealinn) lennujaamas olid meid vastu võtmas võõrustava agrotalu peretütar Elisa koos oma poisiga. 

Kõigepealt tiirutasime pea tund linna peal ja otsisime parkimiskohta, et sööma minna. 

Einestamise ajal, ühes pizzerias, hakkas vihma kallama, see ei kestnud küll kaua, kuid muidu siin ei saja mitu kuud, kui tundub, et me tõime vihma ja äikese endaga kaasa. 

 Hiljem espressopaus Elisa ühikatoas (Elisa õpib linnas majandust) ja tutvuma mõndade Cagliari vaatamisväärtustega.

Tüüpiline Gagliari tänav.

                                                    

Nägime ära suure ja arvatavasti väga vana kindluse ( kohalikud nimetavad seda lihtsalt bastoniks.)

Vaade linnale.

Kunagise Sardiinia Kuningriigi aegne kuningapalee, kus ka praegu mingeid linnaistungeid peetakse.
 Palees käisime ka sees ringi ja… oli äge! 

Autosse ning läbi hullumeelse lõunamaise liikluse(hiljem räägime veidi sellest ka lähemalt) teele Tortoli linna poole, millest 6-7 km kaugusele jääbki „agriturismo Nuraghe Murtarba“ (meie talu). Peale pea kahetunnist sõitu jõudsime kohale.

Esimene mulje ei olnud just hõiskama panev: vääga auklik ja kehv tee, mis taluni viis, ümberringi suhteliselt kollakaspruun kuivus mõne õitsva põõsa- ja kaktusega.

 Talu õuel uitavad läbisegi vabalt ringi koerad- kassid, sead- kitsed, kitsedel kellad kaelas kolisemas… Aga mulje hakkas tasapisi paranema, kui olime tutvunud meile antud rõduga toaga ja pererahvaga ning hiljem vitsutanud sisse rikkaliku õhtusöögi mitmete kohalike jookidega.

Elu Sardiinias võib alata!