kolmapäev, 2. november 2016

Sardiinia tutvustus

Niisama juttu ka...


Veidi Sardiiniast



Enne, kui siin hakata Sardiiniast sõna võtma, peab kohe ära ütlema, et meie oleme ainult saare idapoolses küljes ja muud osa saarest eriti nagu näinud ei olegi. Kogu jutt, mis nüüd tuleb, on meie Ogliastra piirkonnas nähtu- kuuldu ja meid võõrustavalt perelt välja uuritud.


Sardiinia on Itaalia suuruselt ja ka rahvaarvu poolest teine saar pealae Sitsiiliat. Inimesi elab Sitsiilias umbkaudu 6 miljoni ringis, Sardiinias  umbes 1,5 miljonit. Nii et Eestiga suht sarnane, kuigi Sardiinia on Eestist poole väiksem. Saare kaldaid kallistavad mitmed mered, teiste hulgas Ioonia ja Türreeni meri. Sardiiniast põhja, päris lähedale jaab veel üks suurem saar- Korsika, mis kuulub Prantsusmaale. Seda saart oli enne siiatulekut ka meil plaanis külastada, aga seekord see tundub plaaniks jäämagi. Sardiinia saar on päris mägine ja oleks nagu loogiline, et mõne mäe orus ikka mõni järv leidub, aga ei ole siin peale ühe loodusliku järve, mil nimeks Barak, rohkem ühtegi leida. On küll mitmeid tehisveekogusid. Looduspilt tundub olema esmapilgul päris kollane ja kuiv, aga veidi ringi liikudes leiab rohelust ja elu küllaga. Taimedeston palju metsikut oliivi, korgitamme, mille lehed pole üldse tammelehe moodigi, päris palju oleme näinud mäenõlvadel mände ja muidugi on palju suuri kaktuseid, mida on küll iga tee ääres. Haruldasematest on mirto (täpselt ei tea, aga ju ta mirt on, tehakse igatahes temast väga hääd likööri) ja iberico (kollaseid õisi kasutatakse küll toidus, küll rahvameditsiinis). Ringi lippavast loodusest on siin kandis palju sisalikke ja muid roomajaid, kuid mitte ühtegi mürkmadu.

 Looma- linnuriik on üpris rikkalik ja leidub ka selliseid tegelasi, keda mujalt ei leia, näiteks seesama Sardiinia pasknäär, kellest varem juttu on olnud, muflon(mägikits), keda meiegi talus paar tükki ringi lippab ja mitmeid tegelasi veel.
Saar on ametlikult jaotatud kaheksaks eri piirkonnaks, millest meie asume Lanusei haldusüksuses. Tegelik saare jaotus on hoopis teistsugune ja piirkondi on kokku 18, millest suurim on Gallura ning meie asume Ogliastras. Need piirkonnad on välja kujunenud aja jooksul. Sardiinia pealinn on Cagliari. Ametlikult on Sardiinia Itaalia koosseisu kuuluv autonoomne üksus, kuid tegelikult see autonoomia pidavat olema rohkem paberil ja mitte toimima.

Sardiiniast on ajaloo vältel üle käinud mitmed sõjad ja vallutused ning sarnaselt Eestilegi, on ta käinud ühe võimu alt teise alla. Itaalia koosseisus ollakse aastast 1861. Sardiinia pole kunagi olnud vaba riik ja sardid ihkavad seda. Paljude probleemide ja igasuguste piirangute taga nähakse just kuulumist Itaalia koosseisu. Sardidel on ametliku, nelja musta peaga lipu ja sümboli (paljud nimetavad seda „vallutajate lipuks“) kõrval ka oma lipp, millel kujutatud puu sümboliseerib elu.

Kooliharidust saadi kuni 2013- nda aastani ainult itaalia keeles. Nüüd on mõnes üksikus koolis terve Sardiinia peale võimalik õppida ka sardi keeles.

Sardid ise ongi sõbralik rahvas, kes räägib nii itaalia, kui ka sardi keelt ja väga tähtsal kohal nende suhtlemises on , sarnaselt itaallastega, kehakeel. Meid võõrustav pere küll mitte, aga paljud ikka räägivad rohkem kätega, kui suuga. Teinekord on seda emotsioonide- ja kätemängu päris lahe kõrvalt vaadata. Sardi- ja itaalia keele mingist sarnasusest võib ainult seda kosta, et mingi sarnane kõla ja susin neis ju on, aga tegelikult on nad ikka kaks täiesti erinevat keelt. Sardi keel erineb keele siseselt ka piirkonniti, st. et lõunast tulnud sard ei pruugi Sardiinia põhjaaladel räägitavast mõnest asjast aru saada. Oleme meiegi mõned sardikeelsed väljendid siin selgeks saanud, kuid viie keele vahel vehklemine pigem mõjub halvasti keeleõppele.( Meie 5 keelt: 1.omavahel eesti keel, 2. pererahvaga suhtleme läbi tõlk Angela või Elisa inglises, 3. kui midagi jääb segaseks, siis püüame leida tõlke itaalia keelde, kasutades mitmeid abivahendeid, 4. sardi keel, mille mitmeid sõnu meile püütakse õpetada, 5. kehakeel).

Rahvamuusikast- ja tantsust oleme juba juttu teinud, aga sardidel on olemas ka oma rahvarõivad, mida me oleme küll ainult festivalidel näinud, seda ka rohkem esinejate seljas. Üle Sardiinia pidavat olema umbes 65 erinevat rahvariide elementi või mustrit. Naiste rahvariided on, nagu on, meie tähelepanu pälvis siin rohkem meeste müts. See on nagu kitsas kott, mis keeratakse rulli pea peale. Vanasti olevat sardi meestel olnud kõigil pikad juuksed ja et need tegemisi ei segaks, siis aetigi nad sinna kotikesse ja pea peale rulli.
Praegune siinne noorte meeste suur mood on mingite pop- iidolite eeskujul, pea külgedelt peaaegu kiilaks ning keskel jookseb kõrgem ja laiem juukseriba. No tõesti, tõesti, nagu“ linnuvabrikusse“ oleks sattunud, ainult noored kukekesed sibavad ringi.

Söömisest on ka juttu olnud, aga veidi siiski veel. Söögikorrad on rikkalikud, väljaarvatud hommikusöök. Õhtusöök toimub väga hilja õhtul. Kui Anu ükskord mainis, et Eestis on tavaliselt 5-6 aeg õhtul õhtusöök, siis tehti suured silmad, et mis mõttes??? Kui meie tõstame omale toidu ette tavaliselt nii, et on kogu praad taldrikul, siis siinsed inimesed söövad kõik komponendid eraldi. Kes siis mida eelistab, kas kõigepealt hunnik salatit, siis pasta eraldi ja siis liha või teistpidi, aga needasjad ei ole koos taldrikul. Kui ükskord tegime pastat ja praadisime sinna sisse liha ja hakkliha, siis pererahvas nokkis „makaronid“ eraldi ära süüa ja siis liha hiljem eraldi.


Kokkuvõtteks aga on Sardiinia igati kena maanurgake oma mõnusate inimestega, kel omad tegemised, mured ja rõõmud, mis on küll veidi teistsugused kui meie põhjamaalaste omad, aga eesmärk on ju meil ikka kõigil üks: kuidas paremini hing saaks sees hoitud ja et rahvas- rahvus kestma jääks. 

Turismist ja agroturismist.

Niisama mullikesi ka...



Veidi turismist ja agroturismist
Kes on meie tegemiste kohta Sardiinias eelnevalt veidigi huvi tundnud ning jälginud meie ülestähendusi, on kindlasti veendunud, et oma tegemistest kirjutavad 2 aednik- nõudepesija eriala õpilast. Nooh, ei ole midagi sellist, Anu ja Arvo on ikka loodus- ja maaturismilainel. Kuna agroturism on maaturismi üks osake ning loodusega tihedalt seotud, seepärast ka päevategemised sellised nagu nad on siiamaani olnud. Eks seda aia- ja põllumajandusevärki veidi liiga on saanud ja turismi tükk maad vähem, kuid nüüd võtaks kätte ja mullitakski veidi hoopis sel turismiteemal.

Sardiinias on samuti turismi kõrghooaeg umbes 3 kuud, no ikka suvel, kuidas muidu. Algab juuliga ning lõppeb oktoobri algul. No mida see inimene ikka tahta oskab, kui ikka päikest ja merd, noh liivarand oleks ju ka lahe… seda kõike Sardiinia sellel ajal ka pakub. Jaa, siin käiakse ka sügisel ja talvel, kui õhutemperatuur on umbes 15 ja veidi rohkem soojakraadi, aga siis on eesmärk turistidel teine ning selle turismivormi harrastajaid kordades vähem. Tegemist jahindusega. Kütitakse metssigu ja hirvi põhiliselt.

Kohalikud turismiasjalised aga kurdavad turistide puuduse üle nii suve-, kui ka muudel kuudel. Suurel osal Sardiinia- Itaalia rahval pidavat rahaliste võimalustega kitsas käes olema ning omal maal reisitakse suhteliselt vähe. Pigem korjatakse veidi aega raha ning võetakse ette hoopis mõni odavreis näiteks Venemaale või mujale Euroopasse.
Aga kus on siis välisturist? Tortolis jalutades kuulsime ikka paaril korral saksa- ja venekeelset juttu, aga ju on viie või kümne aasta tagused inimmassid kadunud. Mandri- Itaalias ju ikka käiakse, eks seal ole ajalooliselt- kultuuriliselt palju vaadata ka. Elukallidus on aga üle Itaalia suht kõrge ning turist, kes otsib ilusat päikesepaistelist liivaranda, leiab selle kindlasti odavamas paigas, kui seda on Sardiinia- Itaalia.

Agroturism on Itaalias päris laialt levinud, kuna paljud inimesed on juba ajast aega tegelenud põlluharimise- karjakasvatamisega ja et sissetulekuid suurendada, on majapidamisse juurde ehitatud mitmeid ruume turistide majutamiseks ja toitlustamiseks.
Nn. „turismiItaalia“ on jagatud mitmeks tsooniks, milledes kehtivad erinevad reeglid ja nõuded, kuidas võib turismiettevõtja toimetada. Näiteks, kui Toscana maakonnas võib „agriturismo“ süüa müügiks valmistada vaid suurte festivalide tarbeks, kuid oma klienti tohib toitlustada vaid läbi cateringi, siis Sardiinia „agriturismos“ on just kohapeal valmistatav kohalik toit esikohal, mille pärast klient majja tuleb.
On mitmeid reegleid ja tabeleid ja muud sellist, mille järgi agroturismindusega tegeleja peab käituma: kelle käest tohib mingit kaupa osta,kui palju töötunde tohib raisata turisti,kui palju agro poole peale, et olla ikka „agroturismo“ (kui väljud piiridest, on kohe ka kõrgemad maksud) jne. Turiste tohib ööpäevas majutada Sardiinia tsoonis kuni 20 inimest ja toitlustada kuni 1800 inimest.

Meid sõidutati mitmetesse agrotaludesse. Ja neid on ikka seinast seina: uhkeid ja väikseid, majutusega ja ilma jne, jne. Kuid neil kõigil pidavat olema kindlasti paar ühist asjad, mis kohe peavad olema. Esiteks peab olema mingi suurem ruum, kus süüakse, peetakse loenguid, kokkusaamisi, no mida iganes. See on tavaliselt esinduslikum ja suure kaminaga (mille kadakapuust simsil tavaliselt hulgem igasuguseid pilte ning muid „tolmukogujaid“). Teine ja kõige tähtsam asi on igas Sardiinia „agriturismos“ pakutav kohalik toit, mille üle sardid on väga uhked. Eri taludes toimub toitlustamine erinevalt, näiteks Menhir’i talus on see nagu restoranis, ettekandja käib ja korraldab, meie talus aga on söögiajad koos perega ühes ruumis ning pole harvad juhud, kui kliendid istuvad perega ühes lauas.
Paljudes „agriturismodes“ ei elatagi kohapeal. Klient annab teada, et soovib süüa, meeskond sõidab kohale, teeb söögid, toitlustab, koristab ning tagasi koju.
Erilisi lisateenuseid nagu suurt ei pakutagi. Võib ju käia näiteks aias ringi või loomi- linde vahtimas… Jah, paaris suuremas kohas olid ujumisbasseinid, aga muid ajaveetmisvõimalusi ei hakanud küll silma. Ei mingeid mänguväljakuid või isegi meil nii tavalist jalgrattalaenutust. Kui ütlesime Angelale, et kas nad ei tahaks omale kasvõi paari jalgratast prooviks rentida võtta… vastus oli väga konkreetne EI!??

Reklaamivad agrotalud endid ikka põhiliselt internetis ja läbi erinevate trükiste. Kui seniajani oli reklaam valdavalt itaaliakeelne, siis siin on nüüd veidi arengut, püütakse end reklaamida ka teistes keeltes. Erilisel kohal enesest teadaandmisel on visiitkaardid, mida jäetakse pakkidena mitmetesse kohtadesse, kus käib palju inimesi ja jagatakse ka tänava peal ning pannakse autode klaasipuhastajate vahele. Selle „reklaamikampaania“ võludest saime meiegi paaril õhtul osa.

Mida siis turist Sardiiniast leida võiks? Kui küsisime pererahvalt seda, siis kehitati õlgu ja öeldi, et ega peale randade ja päikese muud nagu polegi. Ju on nende jaoks kõik nii tavaline. Aga meie arvates on Sardiinias peale eelnimetatu veel küll,mille pärast seda saart külastada. Mäed, mägilinnad, oma kitsaste tänavatega, võrratud vaated, festivalid… Kindlasti toit! Kes Sardiiniasse satub, külastage kindlasti mõnda „agriturismot“, tellige endale kindlasti mitte kõige odavam (hinnad on päris soolased ja erinevad toiduvalikud erinevate hindadega) valik süüa, seda tuuakse lauale vaagnatel rohkesti ning samuti pakutakse kõrvale juua ohtralt veini. Kes soovib pizzat süüa, peab „agriturismos“ ilmselt pettuma, sest seda üldjuhul seal ei ole, pizza on ikkagi itaallaste rida, kuid Sardiinia on Sardiinia.
Viimasel õhtul saime veel ühe väga võimsa kogemuse, kui lõpuks, Anu tungival pealekäimisel, viidi meid vaatama kaljukoopaid. Üle Sardiinia leidub neid mitmeid, kuid meid viidi kõige- kõigemasse, ehk siis „Su Marmuri“ stalaktiide ja stalagmiide täis koopasse. 10€ pilet on igat oma senti väärt, koobas ise + giid Antonio suurepärane töö, andsid väga meeldejääva elamuse.



Nüüd kõik raha koguma ja Sardiiniat avastama!