Turismist ja agroturismist.

Niisama mullikesi ka...

Veidi turismist ja agroturismist

Kes on meie tegemiste kohta Sardiinias eelnevalt veidigi huvi tundnud ning jälginud meie ülestähendusi, on kindlasti veendunud, et oma tegemistest kirjutavad 2 aednik- nõudepesija eriala õpilast. Nooh, ei ole midagi sellist, Anu ja Arvo on ikka loodus- ja maaturismilainel. Kuna agroturism on maaturismi üks osake ning loodusega tihedalt seotud, seepärast ka päevategemised sellised nagu nad on siiamaani olnud. Eks seda aia- ja põllumajandusevärki veidi liiga on saanud ja turismi tükk maad vähem, kuid nüüd võtaks kätte ja mullitakski veidi hoopis sel turismiteemal.

Sardiinias on samuti turismi kõrghooaeg umbes 3 kuud, no ikka suvel, kuidas muidu. Algab juuliga ning lõppeb oktoobri algul. No mida see inimene ikka tahta oskab, kui ikka päikest ja merd, noh liivarand oleks ju ka lahe… seda kõike Sardiinia sellel ajal ka pakub. Jaa, siin käiakse ka sügisel ja talvel, kui õhutemperatuur on umbes 15 ja veidi rohkem soojakraadi, aga siis on eesmärk turistidel teine ning selle turismivormi harrastajaid kordades vähem. Tegemist jahindusega. Kütitakse metssigu ja hirvi põhiliselt.

Kohalikud turismiasjalised aga kurdavad turistide puuduse üle nii suve-, kui ka muudel kuudel. Suurel osal Sardiinia- Itaalia rahval pidavat rahaliste võimalustega kitsas käes olema ning omal maal reisitakse suhteliselt vähe. Pigem korjatakse veidi aega raha ning võetakse ette hoopis mõni odavreis näiteks Venemaale või mujale Euroopasse.

Aga kus on siis välisturist? Tortolis jalutades kuulsime ikka paaril korral saksa- ja venekeelset juttu, aga ju on viie või kümne aasta tagused inimmassid kadunud. Mandri- Itaalias ju ikka käiakse, eks seal ole ajalooliselt- kultuuriliselt palju vaadata ka. Elukallidus on aga üle Itaalia suht kõrge ning turist, kes otsib ilusat päikesepaistelist liivaranda, leiab selle kindlasti odavamas paigas, kui seda on Sardiinia- Itaalia.

Agroturism on Itaalias päris laialt levinud, kuna paljud inimesed on juba ajast aega tegelenud põlluharimise- karjakasvatamisega ja et sissetulekuid suurendada, on majapidamisse juurde ehitatud mitmeid ruume turistide majutamiseks ja toitlustamiseks.

Nn. „turismiItaalia“ on jagatud mitmeks tsooniks, milledes kehtivad erinevad reeglid ja nõuded, kuidas võib turismiettevõtja toimetada. Näiteks, kui Toscana maakonnas võib „agriturismo“ süüa müügiks valmistada vaid suurte festivalide tarbeks, kuid oma klienti tohib toitlustada vaid läbi cateringi, siis Sardiinia „agriturismos“ on just kohapeal valmistatav kohalik toit esikohal, mille pärast klient majja tuleb.

On mitmeid reegleid ja tabeleid ja muud sellist, mille järgi agroturismindusega tegeleja peab käituma: kelle käest tohib mingit kaupa osta,kui palju töötunde tohib raisata turisti,kui palju agro poole peale, et olla ikka „agroturismo“ (kui väljud piiridest, on kohe ka kõrgemad maksud) jne. Turiste tohib ööpäevas majutada Sardiinia tsoonis kuni 20 inimest ja toitlustada kuni 1800 inimest.

Meid sõidutati mitmetesse agrotaludesse. Ja neid on ikka seinast seina: uhkeid ja väikseid, majutusega ja ilma jne, jne. Kuid neil kõigil pidavat olema kindlasti paar ühist asjad, mis kohe peavad olema. Esiteks peab olema mingi suurem ruum, kus süüakse, peetakse loenguid, kokkusaamisi, no mida iganes. See on tavaliselt esinduslikum ja suure kaminaga (mille kadakapuust simsil tavaliselt hulgem igasuguseid pilte ning muid „tolmukogujaid“). Teine ja kõige tähtsam asi on igas Sardiinia „agriturismos“ pakutav kohalik toit, mille üle sardid on väga uhked. Eri taludes toimub toitlustamine erinevalt, näiteks Menhir’i talus on see nagu restoranis, ettekandja käib ja korraldab, meie talus aga on söögiajad koos perega ühes ruumis ning pole harvad juhud, kui kliendid istuvad perega ühes lauas.

Paljudes „agriturismodes“ ei elatagi kohapeal. Klient annab teada, et soovib süüa, meeskond sõidab kohale, teeb söögid, toitlustab, koristab ning tagasi koju.

Erilisi lisateenuseid nagu suurt ei pakutagi. Võib ju käia näiteks aias ringi või loomi- linde vahtimas… Jah, paaris suuremas kohas olid ujumisbasseinid, aga muid ajaveetmisvõimalusi ei hakanud küll silma. Ei mingeid mänguväljakuid või isegi meil nii tavalist jalgrattalaenutust. Kui ütlesime Angelale, et kas nad ei tahaks omale kasvõi paari jalgratast prooviks rentida võtta… vastus oli väga konkreetne EI!??

Reklaamivad agrotalud endid ikka põhiliselt internetis ja läbi erinevate trükiste. Kui seniajani oli reklaam valdavalt itaaliakeelne, siis siin on nüüd veidi arengut, püütakse end reklaamida ka teistes keeltes. Erilisel kohal enesest teadaandmisel on visiitkaardid, mida jäetakse pakkidena mitmetesse kohtadesse, kus käib palju inimesi ja jagatakse ka tänava peal ning pannakse autode klaasipuhastajate vahele. Selle „reklaamikampaania“ võludest saime meiegi paaril õhtul osa.

Mida siis turist Sardiiniast leida võiks? Kui küsisime pererahvalt seda, siis kehitati õlgu ja öeldi, et ega peale randade ja päikese muud nagu polegi. Ju on nende jaoks kõik nii tavaline. Aga meie arvates on Sardiinias peale eelnimetatu veel küll,mille pärast seda saart külastada. Mäed, mägilinnad, oma kitsaste tänavatega, võrratud vaated, festivalid… Kindlasti toit! Kes Sardiiniasse satub, külastage kindlasti mõnda „agriturismot“, tellige endale kindlasti mitte kõige odavam (hinnad on päris soolased ja erinevad toiduvalikud erinevate hindadega) valik süüa, seda tuuakse lauale vaagnatel rohkesti ning samuti pakutakse kõrvale juua ohtralt veini. Kes soovib pizzat süüa, peab „agriturismos“ ilmselt pettuma, sest seda üldjuhul seal ei ole, pizza on ikkagi itaallaste rida, kuid Sardiinia on Sardiinia.

Viimasel õhtul saime veel ühe väga võimsa kogemuse, kui lõpuks, Anu tungival pealekäimisel, viidi meid vaatama kaljukoopaid. Üle Sardiinia leidub neid mitmeid, kuid meid viidi kõige- kõigemasse, ehk siis „Su Marmuri“ stalaktiide ja stalagmiide täis koopasse. 10€ pilet on igat oma senti väärt, koobas ise + giid Antonio suurepärane töö, andsid väga meeldejääva elamuse.

Nüüd kõik raha koguma ja Sardiiniat avastama!