4.päev

Meie esimesed päevad Sardiinias on olnud siiani suht sarnased: hommikul üles ja sööma, siis kuni lõunani tööd rügama. Hommikusöögi espresso asendati meie jaoks lahjema ja suurema kogusega kohviga (americano).

Neljas hommik tööd tähendas meie jaoks loomadele- lindudele joogivee ette tassimist. Kui olime vee etteandmise lõpetanud, tuli peretütar Elisa, vaatas asja karmi pilguga üle ning enamusest nõudest  voolas vesi ilusti solinal vastu maad… tuli välja, et jooginõud oleks pidanud ennem puhtaks tegema. 

Loomadel tundus vesi peale minevat ka niisama, aga kus sa julged peretütrele vastu vaielda. Mis s…sti, see uuesti.

Sellega lõpetanud, vudinal aeda. Kartul ju vaja üles võtta (tegelikult kaevata, sest nad on siin sügavamal maas, võrreldes Eesti omadega) ja oad ära korjata.

 Kartulite võtmiseks olid abiks pika varre otsas, algelist kõblast meenutavad rauast koblakad. Kaevamine ise hakkas pihta vaoservadest ja liikus keskele ning sarnanes arheoloogilisele väljakaevamisele. Anu tegeles koos teise peretütar Angelaga kartulimaal, Arvo sätiti ilusti kõrgete oataimede varju oakaunu korjama. Reeglid, reeglid ja veelkord reeglid, isegi ubade korjamise juures: „…siit varrest tohid tõmmata, seda vart ei tohi kohe kindlasti katki teha jne… aaahhhh! Oad ühtepidi kasti, kasti põhja kindlasti oalehed, et uba jummala pärast maaga kokku ei puutuks… pärast valati kõik oad kokku ühte suuremasse anumasse…??? Peale seda, kui saak korjatud, see autoose ja koju.

 Anu ja Angela pesid kartulid puhtaks ja kastidesse kuivama, Arvo läks koos perepoja Dominique- ja selle sugulase või sõbraga (täpselt ei saanudki nende itaalia- sardi- inglise segakeelest aru) kitsedele uut aeda tegema. Nimelt on majast umbes 50m eemal võrkaed veetud, mille taga puude all elavad metsikud kaks kitsesokku ja kaks kitselammast. Ju neil sai seal puude all rohukraam, mida õgida, otsa ning otsustati teha uus aed paarkümmend meetrit maja poole.

 See osutus meie jaoks aga ilmseks veaks, sest nende metsikute tegelaste jaoks käib kindlasti repliik: „täna öösel me ei maga!“. Ja nüüd käib see ütlus ka meie kohta, sest kitsedele meeldib kellade kolisedes öösiti ringi jahmerdada ning ühel isendil on kombeks mitte just eriti kaunikõlaliselt määgida- möögida… ja nii terve öö. Meie toa aken jääb kohe selle nurga peale, kus uus aed jookseb.

Aga aiategu: perepoeg oli kusagilt toonud mingid vanad metallaiapostid, mille me enam- vähem ühes joones ja ühesuguste vahedega maasse tagusime. Abiks selleks otstarbeks  tehtud raske, sangadega raudasjandus (pildil näha ka).

 Pärast sikutasime aiavõrgu postide külge traadiga kinni. Iga tegevuse juures, olgu siis post maasse või järgmised paar meetrit võrku posti küljes, vaatas Dominique asjatundja pilguga tehtut ja hüüdis naerunäol: „Perfeecto!“. Igatahes oli see paaritunnine laulu ja niisama mulaga ettevõtmine vägagi lõbus.

Anu tegi samal ajal koos Angelaga köögis söögi soojaks, et lõunat võtta. Enne aga hüppas kogu noorem meespere tööautosse, milleks on siin suht ära aetud Suzuki Vitara, et minna vaatama, kuskohast on metssead läbi aia viljapuude alla tulnud. Arvo tiriti ka kaasa. No otse loomulikult võeti masinast isegi ülimalt auklikul teel viimane välja. Päris raputav elamus oli.

5. päev.

 Kuna meil on vaja minna Tortoli linna, et pääseda veidigi parema interneti hüvedest osa saama, otsustati, et see päev me tööd ei tee, vaid peremees Massimiliano võtab meid hommikul tööle minnes kaasa ja lõunaaeg tagasitulles toob tagasi..

Nii me siis tuiasimegi linna peal, tegime väikse jäätisepausi, leidsime üles internetipunkti ning enamus meile antud ajast mööduski seal, et sedasama blogi täiendada. 

Peale seda hüppasime veel ühest „supermarketist“ läbi, mis meie mõistes on küll veidi suurema külapoe mõõtu ja ostame ühtteist. Otsustasime veidi ka õllele raha kulutada, kuigi selle hind on siin isegi Kihnu saarel müüdava kullamaitsega õlle hindadest  tunduvalt kõrgem.

Massimiliano, saanud meid linna pealt kätte, teeb pakkumise, millest ei saa ju ometigi keelduda- minna siinseid randu vaatama( lähemalt uues postituses). Nii sõidamegi tunnikese, poolteist ringi ja naudime kauneid vaateid nii Tortolis, kui kohe selle kõrval asuvas Arbataxi linnas.

Pärast, tallu tagasi jõudes, ei anta kaua puhata. Angela ja Dominique on sõitmas Tortoli poole ning pakutakse meilegi teha tuur linna peal. 

< Tortoli peatänav

Uuesti Tortolis, jalutasime peatänava üht- kui teistpidi läbi, 

tegime väikse kohvikupausi ning kuidagi ei saanud läbi astumata jätta ka suveniiripoest. Selles Sardiinia saare osas, kus meie viibime, kasvab palju korgitammesid ja enamus suveniire ongi valmistatud korgist. Isegi postkaardid on tehtud just sellest materjalist ja on üpris omanäolised.

Hiljem põrutasime veelveidi maad eemal olevasse Santa Maria Navarrese linna, kus samuti imelised vaated merele ja ühes pargis kasvas maailmatu pirakas oliivipuu. Kahjuks ei olnud puu juures infot ja ka meiega kaasas olnud Angele ei teadnud, kui vana see puu olla võiks, aga arvata on, et paartuhat ehk ikka.

<Tortoli peatänaval asuv puu

 < Oliivipuu

Siis kiirustasime ruttu tallu tagasi, sest perenaine- peremees olid läinud sõpradele külla ja 11 aastane  peretütar Imma oli üksi kodus.

Pererahvast siin ikka jagub, aga sellest teine kord.