Sardiinia tutvustus

Niisama juttu ka...

Veidi Sardiiniast

Enne, kui siin hakata Sardiiniast sõna võtma, peab kohe ära ütlema, et meie oleme ainult saare idapoolses küljes ja muud osa saarest eriti nagu näinud ei olegi. Kogu jutt, mis nüüd tuleb, on meie Ogliastra piirkonnas nähtu- kuuldu ja meid võõrustavalt perelt välja uuritud.

Sardiinia on Itaalia suuruselt ja ka rahvaarvu poolest teine saar pealae Sitsiiliat. Inimesi elab Sitsiilias umbkaudu 6 miljoni ringis, Sardiinias  umbes 1,5 miljonit. Nii et Eestiga suht sarnane, kuigi Sardiinia on Eestist poole väiksem. Saare kaldaid kallistavad mitmed mered, teiste hulgas Ioonia ja Türreeni meri. Sardiiniast põhja, päris lähedale jaab veel üks suurem saar- Korsika, mis kuulub Prantsusmaale. Seda saart oli enne siiatulekut ka meil plaanis külastada, aga seekord see tundub plaaniks jäämagi. Sardiinia saar on päris mägine ja oleks nagu loogiline, et mõne mäe orus ikka mõni järv leidub, aga ei ole siin peale ühe loodusliku järve, mil nimeks Barak, rohkem ühtegi leida. On küll mitmeid tehisveekogusid. Looduspilt tundub olema esmapilgul päris kollane ja kuiv, aga veidi ringi liikudes leiab rohelust ja elu küllaga. Taimedeston palju metsikut oliivi, korgitamme, mille lehed pole üldse tammelehe moodigi, päris palju oleme näinud mäenõlvadel mände ja muidugi on palju suuri kaktuseid, mida on küll iga tee ääres. Haruldasematest on mirto (täpselt ei tea, aga ju ta mirt on, tehakse igatahes temast väga hääd likööri) ja iberico (kollaseid õisi kasutatakse küll toidus, küll rahvameditsiinis). Ringi lippavast loodusest on siin kandis palju sisalikke ja muid roomajaid, kuid mitte ühtegi mürkmadu.

 Looma- linnuriik on üpris rikkalik ja leidub ka selliseid tegelasi, keda mujalt ei leia, näiteks seesama Sardiinia pasknäär, kellest varem juttu on olnud, muflon(mägikits), keda meiegi talus paar tükki ringi lippab ja mitmeid tegelasi veel.

Saar on ametlikult jaotatud kaheksaks eri piirkonnaks, millest meie asume Lanusei haldusüksuses. Tegelik saare jaotus on hoopis teistsugune ja piirkondi on kokku 18, millest suurim on Gallura ning meie asume Ogliastras. Need piirkonnad on välja kujunenud aja jooksul. Sardiinia pealinn on Cagliari. Ametlikult on Sardiinia Itaalia koosseisu kuuluv autonoomne üksus, kuid tegelikult see autonoomia pidavat olema rohkem paberil ja mitte toimima.

Sardiiniast on ajaloo vältel üle käinud mitmed sõjad ja vallutused ning sarnaselt Eestilegi, on ta käinud ühe võimu alt teise alla. Itaalia koosseisus ollakse aastast 1861. Sardiinia pole kunagi olnud vaba riik ja sardid ihkavad seda. Paljude probleemide ja igasuguste piirangute taga nähakse just kuulumist Itaalia koosseisu. Sardidel on ametliku, nelja musta peaga lipu ja sümboli (paljud nimetavad seda „vallutajate lipuks“) kõrval ka oma lipp, millel kujutatud puu sümboliseerib elu.

Kooliharidust saadi kuni 2013- nda aastani ainult itaalia keeles. Nüüd on mõnes üksikus koolis terve Sardiinia peale võimalik õppida ka sardi keeles.

Sardid ise ongi sõbralik rahvas, kes räägib nii itaalia, kui ka sardi keelt ja väga tähtsal kohal nende suhtlemises on , sarnaselt itaallastega, kehakeel. Meid võõrustav pere küll mitte, aga paljud ikka räägivad rohkem kätega, kui suuga. Teinekord on seda emotsioonide- ja kätemängu päris lahe kõrvalt vaadata. Sardi- ja itaalia keele mingist sarnasusest võib ainult seda kosta, et mingi sarnane kõla ja susin neis ju on, aga tegelikult on nad ikka kaks täiesti erinevat keelt. Sardi keel erineb keele siseselt ka piirkonniti, st. et lõunast tulnud sard ei pruugi Sardiinia põhjaaladel räägitavast mõnest asjast aru saada. Oleme meiegi mõned sardikeelsed väljendid siin selgeks saanud, kuid viie keele vahel vehklemine pigem mõjub halvasti keeleõppele.( Meie 5 keelt: 1.omavahel eesti keel, 2. pererahvaga suhtleme läbi tõlk Angela või Elisa inglises, 3. kui midagi jääb segaseks, siis püüame leida tõlke itaalia keelde, kasutades mitmeid abivahendeid, 4. sardi keel, mille mitmeid sõnu meile püütakse õpetada, 5. kehakeel).

Rahvamuusikast- ja tantsust oleme juba juttu teinud, aga sardidel on olemas ka oma rahvarõivad, mida me oleme küll ainult festivalidel näinud, seda ka rohkem esinejate seljas. Üle Sardiinia pidavat olema umbes 65 erinevat rahvariide elementi või mustrit. Naiste rahvariided on, nagu on, meie tähelepanu pälvis siin rohkem meeste müts. See on nagu kitsas kott, mis keeratakse rulli pea peale. Vanasti olevat sardi meestel olnud kõigil pikad juuksed ja et need tegemisi ei segaks, siis aetigi nad sinna kotikesse ja pea peale rulli.

Praegune siinne noorte meeste suur mood on mingite pop- iidolite eeskujul, pea külgedelt peaaegu kiilaks ning keskel jookseb kõrgem ja laiem juukseriba. No tõesti, tõesti, nagu“ linnuvabrikusse“ oleks sattunud, ainult noored kukekesed sibavad ringi.

Söömisest on ka juttu olnud, aga veidi siiski veel. Söögikorrad on rikkalikud, väljaarvatud hommikusöök. Õhtusöök toimub väga hilja õhtul. Kui Anu ükskord mainis, et Eestis on tavaliselt 5-6 aeg õhtul õhtusöök, siis tehti suured silmad, et mis mõttes??? Kui meie tõstame omale toidu ette tavaliselt nii, et on kogu praad taldrikul, siis siinsed inimesed söövad kõik komponendid eraldi. Kes siis mida eelistab, kas kõigepealt hunnik salatit, siis pasta eraldi ja siis liha või teistpidi, aga needasjad ei ole koos taldrikul. Kui ükskord tegime pastat ja praadisime sinna sisse liha ja hakkliha, siis pererahvas nokkis „makaronid“ eraldi ära süüa ja siis liha hiljem eraldi.

Kokkuvõtteks aga on Sardiinia igati kena maanurgake oma mõnusate inimestega, kel omad tegemised, mured ja rõõmud, mis on küll veidi teistsugused kui meie põhjamaalaste omad, aga eesmärk on ju meil ikka kõigil üks: kuidas paremini hing saaks sees hoitud ja et rahvas- rahvus kestma jääks.