Sardiinia tutvustus

Niisama juttu ka...

Veidi Sardiiniast

Enne, kui siin hakata Sardiiniast sõna võtma, peab kohe ära ütlema, et meie oleme ainult saare idapoolses küljes ja muud osa saarest eriti nagu näinud ei olegi. Kogu jutt, mis nüüd tuleb, on meie Ogliastra piirkonnas nähtu- kuuldu ja meid võõrustavalt perelt välja uuritud.

Sardiinia on Itaalia suuruselt ja ka rahvaarvu poolest teine saar pealae Sitsiiliat. Inimesi elab Sitsiilias umbkaudu 6 miljoni ringis, Sardiinias  umbes 1,5 miljonit. Nii et Eestiga suht sarnane, kuigi Sardiinia on Eestist poole väiksem. Saare kaldaid kallistavad mitmed mered, teiste hulgas Ioonia ja Türreeni meri. Sardiiniast põhja, päris lähedale jaab veel üks suurem saar- Korsika, mis kuulub Prantsusmaale. Seda saart oli enne siiatulekut ka meil plaanis külastada, aga seekord see tundub plaaniks jäämagi. Sardiinia saar on päris mägine ja oleks nagu loogiline, et mõne mäe orus ikka mõni järv leidub, aga ei ole siin peale ühe loodusliku järve, mil nimeks Barak, rohkem ühtegi leida. On küll mitmeid tehisveekogusid. Looduspilt tundub olema esmapilgul päris kollane ja kuiv, aga veidi ringi liikudes leiab rohelust ja elu küllaga. Taimedeston palju metsikut oliivi, korgitamme, mille lehed pole üldse tammelehe moodigi, päris palju oleme näinud mäenõlvadel mände ja muidugi on palju suuri kaktuseid, mida on küll iga tee ääres. Haruldasematest on mirto (täpselt ei tea, aga ju ta mirt on, tehakse igatahes temast väga hääd likööri) ja iberico (kollaseid õisi kasutatakse küll toidus, küll rahvameditsiinis). Ringi lippavast loodusest on siin kandis palju sisalikke ja muid roomajaid, kuid mitte ühtegi mürkmadu.

 Looma- linnuriik on üpris rikkalik ja leidub ka selliseid tegelasi, keda mujalt ei leia, näiteks seesama Sardiinia pasknäär, kellest varem juttu on olnud, muflon(mägikits), keda meiegi talus paar tükki ringi lippab ja mitmeid tegelasi veel.

Saar on ametlikult jaotatud kaheksaks eri piirkonnaks, millest meie asume Lanusei haldusüksuses. Tegelik saare jaotus on hoopis teistsugune ja piirkondi on kokku 18, millest suurim on Gallura ning meie asume Ogliastras. Need piirkonnad on välja kujunenud aja jooksul. Sardiinia pealinn on Cagliari. Ametlikult on Sardiinia Itaalia koosseisu kuuluv autonoomne üksus, kuid tegelikult see autonoomia pidavat olema rohkem paberil ja mitte toimima.

Sardiiniast on ajaloo vältel üle käinud mitmed sõjad ja vallutused ning sarnaselt Eestilegi, on ta käinud ühe võimu alt teise alla. Itaalia koosseisus ollakse aastast 1861. Sardiinia pole kunagi olnud vaba riik ja sardid ihkavad seda. Paljude probleemide ja igasuguste piirangute taga nähakse just kuulumist Itaalia koosseisu. Sardidel on ametliku, nelja musta peaga lipu ja sümboli (paljud nimetavad seda „vallutajate lipuks“) kõrval ka oma lipp, millel kujutatud puu sümboliseerib elu.

Kooliharidust saadi kuni 2013- nda aastani ainult itaalia keeles. Nüüd on mõnes üksikus koolis terve Sardiinia peale võimalik õppida ka sardi keeles.

Sardid ise ongi sõbralik rahvas, kes räägib nii itaalia, kui ka sardi keelt ja väga tähtsal kohal nende suhtlemises on , sarnaselt itaallastega, kehakeel. Meid võõrustav pere küll mitte, aga paljud ikka räägivad rohkem kätega, kui suuga. Teinekord on seda emotsioonide- ja kätemängu päris lahe kõrvalt vaadata. Sardi- ja itaalia keele mingist sarnasusest võib ainult seda kosta, et mingi sarnane kõla ja susin neis ju on, aga tegelikult on nad ikka kaks täiesti erinevat keelt. Sardi keel erineb keele siseselt ka piirkonniti, st. et lõunast tulnud sard ei pruugi Sardiinia põhjaaladel räägitavast mõnest asjast aru saada. Oleme meiegi mõned sardikeelsed väljendid siin selgeks saanud, kuid viie keele vahel vehklemine pigem mõjub halvasti keeleõppele.( Meie 5 keelt: 1.omavahel eesti keel, 2. pererahvaga suhtleme läbi tõlk Angela või Elisa inglises, 3. kui midagi jääb segaseks, siis püüame leida tõlke itaalia keelde, kasutades mitmeid abivahendeid, 4. sardi keel, mille mitmeid sõnu meile püütakse õpetada, 5. kehakeel).

Rahvamuusikast- ja tantsust oleme juba juttu teinud, aga sardidel on olemas ka oma rahvarõivad, mida me oleme küll ainult festivalidel näinud, seda ka rohkem esinejate seljas. Üle Sardiinia pidavat olema umbes 65 erinevat rahvariide elementi või mustrit. Naiste rahvariided on, nagu on, meie tähelepanu pälvis siin rohkem meeste müts. See on nagu kitsas kott, mis keeratakse rulli pea peale. Vanasti olevat sardi meestel olnud kõigil pikad juuksed ja et need tegemisi ei segaks, siis aetigi nad sinna kotikesse ja pea peale rulli.

Praegune siinne noorte meeste suur mood on mingite pop- iidolite eeskujul, pea külgedelt peaaegu kiilaks ning keskel jookseb kõrgem ja laiem juukseriba. No tõesti, tõesti, nagu“ linnuvabrikusse“ oleks sattunud, ainult noored kukekesed sibavad ringi.

Söömisest on ka juttu olnud, aga veidi siiski veel. Söögikorrad on rikkalikud, väljaarvatud hommikusöök. Õhtusöök toimub väga hilja õhtul. Kui Anu ükskord mainis, et Eestis on tavaliselt 5-6 aeg õhtul õhtusöök, siis tehti suured silmad, et mis mõttes??? Kui meie tõstame omale toidu ette tavaliselt nii, et on kogu praad taldrikul, siis siinsed inimesed söövad kõik komponendid eraldi. Kes siis mida eelistab, kas kõigepealt hunnik salatit, siis pasta eraldi ja siis liha või teistpidi, aga needasjad ei ole koos taldrikul. Kui ükskord tegime pastat ja praadisime sinna sisse liha ja hakkliha, siis pererahvas nokkis „makaronid“ eraldi ära süüa ja siis liha hiljem eraldi.

Kokkuvõtteks aga on Sardiinia igati kena maanurgake oma mõnusate inimestega, kel omad tegemised, mured ja rõõmud, mis on küll veidi teistsugused kui meie põhjamaalaste omad, aga eesmärk on ju meil ikka kõigil üks: kuidas paremini hing saaks sees hoitud ja et rahvas- rahvus kestma jääks. 

Turismist ja agroturismist.

Niisama mullikesi ka...

Veidi turismist ja agroturismist

Kes on meie tegemiste kohta Sardiinias eelnevalt veidigi huvi tundnud ning jälginud meie ülestähendusi, on kindlasti veendunud, et oma tegemistest kirjutavad 2 aednik- nõudepesija eriala õpilast. Nooh, ei ole midagi sellist, Anu ja Arvo on ikka loodus- ja maaturismilainel. Kuna agroturism on maaturismi üks osake ning loodusega tihedalt seotud, seepärast ka päevategemised sellised nagu nad on siiamaani olnud. Eks seda aia- ja põllumajandusevärki veidi liiga on saanud ja turismi tükk maad vähem, kuid nüüd võtaks kätte ja mullitakski veidi hoopis sel turismiteemal.

Sardiinias on samuti turismi kõrghooaeg umbes 3 kuud, no ikka suvel, kuidas muidu. Algab juuliga ning lõppeb oktoobri algul. No mida see inimene ikka tahta oskab, kui ikka päikest ja merd, noh liivarand oleks ju ka lahe… seda kõike Sardiinia sellel ajal ka pakub. Jaa, siin käiakse ka sügisel ja talvel, kui õhutemperatuur on umbes 15 ja veidi rohkem soojakraadi, aga siis on eesmärk turistidel teine ning selle turismivormi harrastajaid kordades vähem. Tegemist jahindusega. Kütitakse metssigu ja hirvi põhiliselt.

Kohalikud turismiasjalised aga kurdavad turistide puuduse üle nii suve-, kui ka muudel kuudel. Suurel osal Sardiinia- Itaalia rahval pidavat rahaliste võimalustega kitsas käes olema ning omal maal reisitakse suhteliselt vähe. Pigem korjatakse veidi aega raha ning võetakse ette hoopis mõni odavreis näiteks Venemaale või mujale Euroopasse.

Aga kus on siis välisturist? Tortolis jalutades kuulsime ikka paaril korral saksa- ja venekeelset juttu, aga ju on viie või kümne aasta tagused inimmassid kadunud. Mandri- Itaalias ju ikka käiakse, eks seal ole ajalooliselt- kultuuriliselt palju vaadata ka. Elukallidus on aga üle Itaalia suht kõrge ning turist, kes otsib ilusat päikesepaistelist liivaranda, leiab selle kindlasti odavamas paigas, kui seda on Sardiinia- Itaalia.

Agroturism on Itaalias päris laialt levinud, kuna paljud inimesed on juba ajast aega tegelenud põlluharimise- karjakasvatamisega ja et sissetulekuid suurendada, on majapidamisse juurde ehitatud mitmeid ruume turistide majutamiseks ja toitlustamiseks.

Nn. „turismiItaalia“ on jagatud mitmeks tsooniks, milledes kehtivad erinevad reeglid ja nõuded, kuidas võib turismiettevõtja toimetada. Näiteks, kui Toscana maakonnas võib „agriturismo“ süüa müügiks valmistada vaid suurte festivalide tarbeks, kuid oma klienti tohib toitlustada vaid läbi cateringi, siis Sardiinia „agriturismos“ on just kohapeal valmistatav kohalik toit esikohal, mille pärast klient majja tuleb.

On mitmeid reegleid ja tabeleid ja muud sellist, mille järgi agroturismindusega tegeleja peab käituma: kelle käest tohib mingit kaupa osta,kui palju töötunde tohib raisata turisti,kui palju agro poole peale, et olla ikka „agroturismo“ (kui väljud piiridest, on kohe ka kõrgemad maksud) jne. Turiste tohib ööpäevas majutada Sardiinia tsoonis kuni 20 inimest ja toitlustada kuni 1800 inimest.

Meid sõidutati mitmetesse agrotaludesse. Ja neid on ikka seinast seina: uhkeid ja väikseid, majutusega ja ilma jne, jne. Kuid neil kõigil pidavat olema kindlasti paar ühist asjad, mis kohe peavad olema. Esiteks peab olema mingi suurem ruum, kus süüakse, peetakse loenguid, kokkusaamisi, no mida iganes. See on tavaliselt esinduslikum ja suure kaminaga (mille kadakapuust simsil tavaliselt hulgem igasuguseid pilte ning muid „tolmukogujaid“). Teine ja kõige tähtsam asi on igas Sardiinia „agriturismos“ pakutav kohalik toit, mille üle sardid on väga uhked. Eri taludes toimub toitlustamine erinevalt, näiteks Menhir’i talus on see nagu restoranis, ettekandja käib ja korraldab, meie talus aga on söögiajad koos perega ühes ruumis ning pole harvad juhud, kui kliendid istuvad perega ühes lauas.

Paljudes „agriturismodes“ ei elatagi kohapeal. Klient annab teada, et soovib süüa, meeskond sõidab kohale, teeb söögid, toitlustab, koristab ning tagasi koju.

Erilisi lisateenuseid nagu suurt ei pakutagi. Võib ju käia näiteks aias ringi või loomi- linde vahtimas… Jah, paaris suuremas kohas olid ujumisbasseinid, aga muid ajaveetmisvõimalusi ei hakanud küll silma. Ei mingeid mänguväljakuid või isegi meil nii tavalist jalgrattalaenutust. Kui ütlesime Angelale, et kas nad ei tahaks omale kasvõi paari jalgratast prooviks rentida võtta… vastus oli väga konkreetne EI!??

Reklaamivad agrotalud endid ikka põhiliselt internetis ja läbi erinevate trükiste. Kui seniajani oli reklaam valdavalt itaaliakeelne, siis siin on nüüd veidi arengut, püütakse end reklaamida ka teistes keeltes. Erilisel kohal enesest teadaandmisel on visiitkaardid, mida jäetakse pakkidena mitmetesse kohtadesse, kus käib palju inimesi ja jagatakse ka tänava peal ning pannakse autode klaasipuhastajate vahele. Selle „reklaamikampaania“ võludest saime meiegi paaril õhtul osa.

Mida siis turist Sardiiniast leida võiks? Kui küsisime pererahvalt seda, siis kehitati õlgu ja öeldi, et ega peale randade ja päikese muud nagu polegi. Ju on nende jaoks kõik nii tavaline. Aga meie arvates on Sardiinias peale eelnimetatu veel küll,mille pärast seda saart külastada. Mäed, mägilinnad, oma kitsaste tänavatega, võrratud vaated, festivalid… Kindlasti toit! Kes Sardiiniasse satub, külastage kindlasti mõnda „agriturismot“, tellige endale kindlasti mitte kõige odavam (hinnad on päris soolased ja erinevad toiduvalikud erinevate hindadega) valik süüa, seda tuuakse lauale vaagnatel rohkesti ning samuti pakutakse kõrvale juua ohtralt veini. Kes soovib pizzat süüa, peab „agriturismos“ ilmselt pettuma, sest seda üldjuhul seal ei ole, pizza on ikkagi itaallaste rida, kuid Sardiinia on Sardiinia.

Viimasel õhtul saime veel ühe väga võimsa kogemuse, kui lõpuks, Anu tungival pealekäimisel, viidi meid vaatama kaljukoopaid. Üle Sardiinia leidub neid mitmeid, kuid meid viidi kõige- kõigemasse, ehk siis „Su Marmuri“ stalaktiide ja stalagmiide täis koopasse. 10€ pilet on igat oma senti väärt, koobas ise + giid Antonio suurepärane töö, andsid väga meeldejääva elamuse.

Nüüd kõik raha koguma ja Sardiiniat avastama!

24. päev

Igav neljapäev… ikka tuimade nägudega aias, ei mingeid emotsioone, kes tegeles tomatitega, kes umbrohuga.

Õhtu poole sõitsime Tortolisse apteeki ja tegime ka mõned poetretid, et varusid täiendada. Ühe poe juures tegelesime ka väikese reklaamikampaaniaga, see tähendab „Agriturismo Nuraghe Mutarba“ visiitkaartide jagamist küll inimestele, küll autode kojameeste vahele.

25. päev

Karmilt varjurajal astub,

nägu õelalt irvitab.

Hingi palju tõttab vastu,

Tema neid ei tervita…

Surm hoopis suvaliselt valib,

Keda võtaks, keda jätaks?

Haige? Terve? Vana? Noor?

Inimene või ehk loom?...

Ei, ei ole siin midagi muud morbiidsemat toimunud, kui et  sel ilusal reede hommikul toimus seatapp, õigemini 4, juba parajas suuruses põrsast kaotasid läbi Vincenti nuga hoidva käe oma elud, et mingil päeval jõuda söögilauale. Loomi- linde tapetakse siin aegajalt ikka, kuid seekord kutsuti ka meid asja kaema ja appi. Nooh, tapmise juures meist küll mingit abi ei olnud, Vincenti aitasid hoopis 11 aastane Imma ja üks  sama vana poiss (sugulane), kes siin külas.

Kui tapatöö tehtud, läksid Anu ja Angela, kuhu mujale, kui ikka aeda, Arvo koos killermeeskonnaga ja põrsastega ühe laudahoone juurde, kus siis tund, poolteist tegeldi põrsaste puhastamisega.

Hiljem manas Arvogi jälle endale ette aina tuimemaks muutuva „aianäo“ ette ning suundus piigadele aeda appi. Rrrrr, unenäod hakkavad ka juba umbrohtu kasvama…

26. päev

Siin olemise lõpp aina läheneb meeledki hakkavad aina kodusemalt tuksuma. Aga see ei päästa meid veel siin tehtavatest töödest.

Sel laupäeva hommikul, peale mõningast Angela ootamist (viimasel ajal kipub jube tihti sisse magama), võtsime ette köögi ja söögisaali koristamise. Puhtaks said aknad- uksed, põrandad ja muu…

Lõunaks tuli matkabussiga siia üks Itaalia perekond, kes võttis ka toa ööbimiseks. Hmmm, just meie kõrvaltuba ja neil oli kaasas väike laps… olgu juba ette öeldud, et esialgne ehmatus, et tuleb magamata öö, oli täiesti asjata. Laps oli vait, kui sukk, vait, kui metsatukk.

Õhtul oli vaja jällegi Tortoli reis ette võtta, kuna Anu arvutil otsustas laadija, et tema rohkem ei viitsi tööd teha, tuli otsida uus ja kuulekam. Autojuhiks oli Vincent, kellega saavutasime ka siinse olemise ja sõitmise kiirusrekordi (170 km/h), mis ei olnud just eriti meeldiv kogemus. Pärast käisime jällegi mööda linna, tegemas „reklaamikampaaniat“, seekord Vincenti talule.

27. päev

Pühapäev!!!

Peale hilist hommikusööki otsustas perenaine Franca… Tegelikult võiks meie taimeõpetajad nüüd tuleva lõigu vahele jätta. Niisiis, otsustas perenaine Franca, et jube lahe oleks korjata hulga igasuguste ümbruses olevate puude- põõsaste lehti ja veel lahedam oleks siis lasta meil neid ära arvata, et mis taime lehtedega tegu on. Päris nulliga me ikka ei saanud, mõne asja tundsime ära ka. Hiljem veetsime veel tunnikese koos Franca ja hulga taimeraamatutega, millest perenaine siis meile erinevaid puid- põõsaid näitas. Eks ta üks paras vaimunärimine oli (Arvo arvamus, mis ei pruugi Anu omaga ühtida).

Siis sai uuritud, mis toimub Sardiinia turismimaastikul ning see üles kirjutatud.

Pärast lasi pererahvas jalga kuhugile ringi sõitma. Meie toimetasime veel ühtteist, kuni ilmus ei tea kust välja Vincent ja hõikas meid lõunat sööma.

Kõhud täis, mõned tunnid logelemist, õhtul saime isegi näha jalka finaali ära (siin peres ei tunta jalgpalli vastu erilist huvi, välja arvataud Imma) ja nii see päev vaikselt kodule lähemale veeres.

28. päev

Kuna eelmisel õhtul oli otsa saanud kogu pistoccu tagavara, siis ahi sooja ning tegime väiksema koguse seda krõbedat leiba. Meie tööks ikka pistoccu lahtilõikumine.

Kiisu soovis pistoccut.

Peale lõunat pakuti meile minna kusagile mingit järjekordset „agriturismot“ vaatama, aga me keeldusime viisakalt. Anu soov oli minna vaatama koopaid, mida ta oli ühes meile näidatud reklaamklipis näinud ning mida meile ka oli lubatud. Veidi aega läbirääkimisi ning lõpuks vurasimegi Ulassai linnakese poole (u. 50 km meie talust), mille läheduses asuvad väidetavalt Euroopa kauniduselt teisel kohal platseeruvad „Su Marmuri“ koopad. Eks ilu on peidus ikka vaataja silmades, aga ilus ja võimas oli see elamus küll ja sellele andis palju juurde ka giid Antonio suurepärane koopatutvustus.

Tagasi jõudsime kümne paiku õhtul. Õhtusöögilauas oli ka üks Itaalia perekond. Ema, isa ja kolm tütart. Tütardest 2 olid päris pisikesed veel, vanim aga umbes 12- 13 aasta vanune. Vanim tütar , kuuldes, et me Eestist oleme, teatas, et tal keegi internetisõbrants ka Eestist. Kui Arvo küsis, et mis linnast sõbranna on, tuli vastus: Riga…

Igatahes oli lõbus viimane õhtu Sardiinias, mille lõpetas suur kohvrite pakkimine.

29. päev

Teisipäev, viimane päev Sardiinias, kuid loodame, et see ei jää viimaseks.

6⁰⁰ äratus, Anu sai küll veidi kauem põõnata, aga ta sai ka hiljem silma kinni, kuna all pererahvas pomises veel kaua juttu ajada, no ja eks see reisiärevus ka tegi oma töö. Viimased asjad veel kokku, tuba enamvähem korda, hommikusöök… Meie meeltel see aeg mõlkus ainult 1 küsimus: kes meid Cagliarisse sõidutab? Kuna eelmisel päeval oli teada antud, et Vincentil vaja pealinnas käia ja meil veel värskelt meeles tema sõidetud kiirusrekord… see autojuht ei tundunud just eriti meie ootustega koju pääseda, sobivat. Õnneks tuli kaasa ka Angela, kes ise roolis.

Peale hüvastijättu pererahvaga, otsustasime läbi sõita ühe hoone juurest, kus suur kaal ja oma pagasi üle kaaluda. See oli ülimalt tark otsus, sest nii Anu, kui Arvo kohvrid olid ülekaalulised. Peale asjade ümbertõstmist ning mõne asja mahajätmist (hiljem saadetakse postipakiga järgi) võis alata sõit Sardiinia pealinna lennujaama poole.

30. päev

0²⁰, peale pidevat, pikka ja väsitavat lendamist ning mitmeid ümberistumisi, maandume õnnelikult Tallinnas. Meie praktika Sardiinias on lõppenud.

A si biri, Sardiinia!

21. päev

Esmaspäeva hommikul vurasime tuhatnelja Tortoli poole, et käia arsti juures. Tundus, et Arvo sõrmele ei piisa ainult aaloeravist. Kuna Arvo ravikindlustuskaart oli ainult kaardile endale teada oleva peidupaiga leidnud, siis ei jäänud muud üle, kui Eesti hagekassast saadeti vajalik asendus sertifikaat ning see tuli enne Tortoli raamatukogu internetipunktis välja trükkida.

Haiglas läks päris libedalt, kui 1,5 tundi kabineti ukse taga ootamist nii võib nimetada. Igatahes kirjutati mõned rohud, mille järel tuli ka veel apteegis käia. Muide enese ravimine on siin päris kallis lõbu, arstivisiit + 3 ravimit = 46€.

Kõik see käimine kestis lõunani, kui jälle tagasi tallu jõudsime. Peale söömist nõud puhtaks ja puhkama. Ahjaa, Anu küpsetas veel ühe „tordipõhjakoogi“ ja oli ülimalt uhke selle üle.

Maja külje äärde otsustati ehitada terrass ning sellega tehtigi peale lõunat algust. Arvo jälgis mõnda aega seda tegevust huviga pealt, sest lõunamaine ehitus erineb meie omast… nooh veidike. Siin visati lihtsalt prussid maha, mõõdeti nad enamvähem paika, vaaderpass käis ka ikka üle, taoti naeltega laud peale ja molto bene! (väga hea). Ei mingit peenutsemist, sirgeid lauaotsi, mõni lauaots mädand, puidukaitsevahendid?... milleks, siin on ju kuiv ja soe. Olgu juba ette öeldud, et terrassiehitus kestis 2 õhtupoolikut.

22. päev

Hurrraaaaa!!! Jälle rohima!... Krdi umbrohi, otsa ei lõppe. Peale selle „ülimõnsa“ umbrohu, millest juba käed valutama kipuvad, vaja veel ühe teeäärse kiviseina pealt igale poole ronivad roosid maha lõigata- kiskuda. Umbrohi läks sigadele, roosid pidid kitsedele maitsema.

Õhtul külastas meid 2 õpetajat Sardiinia koolist, mille kaudu me siin saarel viibime. Nad tundsid huvi meie eluolu, tegevuste, ootuste ja veel paljude, paljude asjade vastu, mis seotud meie praktikaga ja taluga.

Kui külalised läinud, kimati merre ujuma, millest Arvo pidi oma näpu pärast loobuma.

23. päev

Ei midagi erilist, jälle aed. Anu ja Angela olid aina raskemaks muutuvaid tomateid toestamas, Arvo tiris tuima näoga umbrohtu välja.

Enne lõunat marssisime maja ümbrust koristama ning süüa tegema. Külla pidid tulema ajakirjanikud, kes kirjutavad „agriturismost“. Tulidki 2 vanemat härrasmeest uhke „Jaguariga“ õue peale, Anul muidugi olid ainuüksi auto nägemisest põlved nõrgad. Istusid need ajakirjanikud mitu aega siin, uuriti ka Eesti toitude kohta. Seda küll põhiliselt Anu käest… blond põhjamaine tütarlaps paneb ju lõunamaa mehed suisa sulama.

Siis nõud puhtaks ja eelmisel päeval kokkulepitud linnasõitu ootama, kuna oli vaja poodi ja apteeki külastada. Kahjuks jällegi kokkulepe ei pidanud, sest Vincent oli otsustanud auto võtta ja ise sõitma minna. Tagasi jõudis aga liiga hilja.

Menhir’i talu kutsus sel õhtul meid õhtusöögile ja nii me siit, kogu punt, kokku 8 inimest, endid sinna kohale sõidutasimegi. Õhtusöök, nagu siin ikka kombeks, oli väga rikkalik. Muu hea- parema hulgas oli laual ka küpsetatud hobuseliha, mis oli väga maitsev.

Peale meie seltskonna oli seal veel mitmeid einestajaid. Tundub, et sealne perenaine panustab rohkem oma majapidamise reklaamimisele. Nagu hiljem selgus, oli ka meie õhtusöögil väike tagamõte, mis seotud meie, Anu ja Arvo tagasihoidlike isikutega. Õigemini sondeeriti maad, kuidas oleks võimalik eestimaalasi tuua Sardiiniasse ja muidugi ka „agriturismodesse“ ning, et kas me ei võiks asja orgunnima hakata ja kõik muu selline.

No kogu see jutuajamine ja sööming kestis väga hilise õhtuni, voodisse saime alles kell pool kaks öösel. Aga rahvaste vahelise sõpruse ja sidemete loomise nimel… kõigeks valmis!

18. päev

Reede hommikul sõime viimaseid riismeid ükspäev Anu küpsetatud kodusest saiast ja poest ostetud singist. No ei ole eestlase loomuses päeva mingi moosi ja kuivikuga alustada.

Ees ootas meid majaesine plats, kus vaja jällegi kõrgem umbrohi välja kiskuda. No küll jagub seda siin. Mingi aja pärast arvas Franca, et Arvo haavatud käele pole see töö mitte hää ja Arvo suunati hoopis töökotta, kus talu suunaviitade žabloon vajas väljalõikamist… mmm, jälle terariistad. Imma tuli ka appi, tümakas läks põhja ja nii nad seda tööd kuni lõunani teha nikerdasidki. Angela ja Anu, kui olid rohimise lõpetanud, läksid kööki süüa tegema.

Peale lõunat väike uneaeg, aga Anu kutsuti mingi aeg appi nõusid pesema.

Õhtusöögi ajaks olid ennast kohale ajanud ka eelmisel õhtul siin olnud üks prantslastest paar.

Franca, Vincent, prantslane, Massimiliano.

 Sel õhtul oli meie jaoks nii mõnigi maitseelamus varuks. Kõigepealt pakuti küpsetatud punase pipra kaunu, mis ujusid oliiviõlis. Anu pistis kohe tubli veerandiku ühest kaunast suhu… 1sekund… 2 sekundit… no umbes viie seki pärast ei teadnud Anu, mida laualt haarata. Edasi lendas pisarsilmil Anu ruttu kööki, kus pool pakki piima tulist maitseelamust leevendas. Arvo, näinud eelnenut, võttis imeväikse tükikese… vaatamata pingutustele, ei suutnud temagi näole tekkinud õudusgrimasse vältida.

 Järgmine elamus oli, kui lauale toodi suur lihaliud, kus küpsetatud kitseliha ümber olid ka väiksemad, päris ahvatlevad lihatükid, mis osutusid küpsetatud seasoolde topitud rupskiteks. Välimus oli ilus ainult siis, kui asi oli lahti lõikamata. Anu sellest roast keeldus, Arvo aga otsustas proovida. See väike tükk, mis võetud sai, käis ikka tükk aega suus ringi. Teised lauasviibijad aga mõmisesid maitsenaudingust ja viimaste tükkide pärast käis suisa vaidlus. Meie naersime omavahel, et lähevad veel soolikate pärast kaklema…

19. päev

Sel laupäev a hommikul tõusime pool tundi varem, oli vaja minna Vincenti tallu, kus ka tema ja Franca ema- isa elavad. Seal oli vaja olla abiks  pistoccu küpsetamisel. Pea terve päev mööduski seal ja meie põhitegevuseks oli pistoccu lahtilõikamine, kuid oli muudki, kus aga abi vaja oli.

Pistoccu taignast tehtud saiad.

Õhtul kogunes meie taluõue veidi üle paarikümne  Massimiliano sõbra- tuttava, et mõnusasti koos õhtut veeta. Pidulik õhtusöök algas peale kümmet. Õhtus oli palju naeru ja veidi laulu ning üldse oli väga kärarikas. Meie jaoks lõppes päev kell 12, kui tuttu kobisime.

20. päev

Sel pühapäeval sai meie selle päeva põhitegevuse kõrvalt ka veidi kirjutatud, põhitegevuseks aga oli magamine. Kuskohast kõik see uni tuli?... eitea.

14. päev

Uus nädal algas, kuid töö oli sama, millega eelmine nädal lõppes- viinamarjad. Nendega ühelpool, jalutasime aeda ja korjasime korvidesse kõik viljad, mis piisavalt küpsed.

Õhtul sõidutati meid meid vaatama piirkonna elegantsemaid „agriturismosid“, õigemini kahte neist, aga need pididki olema kõige, kõige…

Esimene (Agriturismo Su Canonigu) asus Tortolis, väga „magusal“  15 ha-sel maatükil, peaaegu mere ääres. Talukompleks oli väga uhke, lossi meenutava külalistemaja-, eksootiliste taimede aia-, suurt osa maavaldusest katva puuviljaaia- ning moosi- ja mahlatehasega. 

Kuid see kõik pidavat olema lihtsalt hobi, peremees tegeleb suurelt hoopiski kämpinguäriga. Meile jättis nähtu ninna ikka väga tugeva rahalõhna.

Teine talu (Agriturismo I Mandorli), kuhu jõudsime, asus aga linnast väljas, mägede vahel, ise ka väikse künka otsas. See elamine oli samuti võimas, suur bassein õue peal ja puha (eelmise kohas oli ka). Aga seal ringi liikudes, tekkis mõnus, hubane tunne. Kuidagi hoopis kodusem oli kogu majapidamine koos pererahvaga.

Võib olla ongi asi selles, kuidas inimesed omi tegemisi võtavad ja mis vahendid kasutada on. Esimene talu oli hobi või lihtsalt üks kõrvaläri, samas teine pere ainus sissetulekuallikas, kuhu pannakse kogu oma hing ja aeg.

15. päev

Hommik jällegi põllu peal, tööks jällegi „arheoloogilised väljakaevamised“. Sel teisipäev asel päeval otsisime kuivast, kõvast põllupinnasest safranisibulaid. Pärast paaritunnist mullas tuhnimist olime kuuelt ja poolelt  lühikeselt vaolt kätte saanud mitu korvitäit taimesibulaid. Kui kogu kraam maast käes, läksime maja juurde, et sibulad ilusti puhastada ja sorteerida- suured, keskmised, väiksed ja minid, kõik eraldi.

Safranit on pere kasvatanud ühel aastal ning seda praegu ainult enda tarbeks. Maha panevad nad sibulad septembris, novembriks kasvavad igast suuremast sibulast ilusad, kolme- nelja lilla õiega taimed, igas õies kolm tolmukat. Tolmukate tipuosadest saadaksegi maailma kalleimat maitseainet- safranit, mille gramm maksab poodides 6-7 eurot. Kuid selle kohta öeldi siin, et poodides müüdav on juba segatud muude ainetega ja see pole puhas. Puhta safrani grammi eest on paljud kohalikud siin nõus välja käima ka 25 eurot grammi eest! Mis teeb kilo hinnaks… no arvutage ise. 1g safranit saab aga 30-35-lt sibulalt, olenevalt, mitu õit taim otsustab enda külge kasvatada.

Kui selle hinnalise kraamiga olime ühele poole saanud, kutsuti meid fotokatega teisele poole maja, kuhu õue peale, puu alla suurele kivile olid  tekkinud 2 suuremat linnupoega. Linnupoegade vanemad lendasid ka närviliselt ja koledasti kisades meie peade kohal. Tuli välja, et need on pasknäärid, kelle sardikeelne nimi on vastupidiselt eestikeelsele hoopis ilusam ja kõlab nagu marjapiiga (mariapiga). Prererahvas otsustas linnupoegadele ühe suurema puuri tuua, et neid ümbritseva eest suureks saamiseni kaitsta. Linnukeste vanemate jaoks jäeti puuri sisse auk, kust nad saavad sisse- välja käia.

Õhtul sõit järjekordsesse „agriturismosse“, seekord Franca venna, Vincenti omasse. Tema 3000 kitse viibisid sel hetkel mägedes, neid me ei näinud, küll aga nägime ära Vincenti väikese juustutöökoja ja saime kaasa hulga kitsepiima.

Päeva lõpuks oli 1 linnupoeg veel juurde tulnud.

16. päev 

Oli õnnetu kolmapäev. Hommikul sirpide- ja kirvestetaolised lõikeriistad kaasa, töökojast läbi, Arvo tegi riistad teravaks ning siis koos Franca ja Angelaga ühe põlluääre peale pambust raiuma. Pambust kasutatakse siinsetes majapidamistes väga mitmel otstarbel, näiteks aedade tegemisel või taimede toestamisel. Pärast paari tundi tööd suutis Arvo enda ühte sõrme selle va „sirbiga“ vigastada ja mitu aega ei saa nüüd endast siin tööde- tegemiste juures maksimumi anda.

Samal ajal, kui Franca kodu juures Arvole esmaabi andis, lõpetasid Angela ja Anu pambuse lõikuse ja tirisid saagi põllu äärest ära.

Seejärel ootas Angelat ja Anu ees maja juures üks kitseaia äärne tee, mis oli vaja kõrgest umbrohust puhtaks teha.

Hiljem võttis Vincent ette eelmisel päeval siia toodud kitsepiima ning otsustas sellest juustu valmistada. Anu jälgis teraselt kogu protseduuri ning pani isegi kõik ilusti kirja. Nii et, kui kellelgi tekib küsimusi juustu tegemise osas… Anu on spetsialist. Pärast saime ka värsket juustu maitsta ja maitses nagu… nooh veidi juustumaitseline kumm oli, aga ta oli veel maitsestamata ja seistes saab ka maitset juurde.

17. päev

Peale hommikusööki jätkasid Angela ja Anu eelmisel päeval pooleli jäänud umbrohutõrjet. See tehtud, läksid mõlemad piigad töökotta, et valmis joonistada žabloon siinse talu teeviitade tarvis, kirjaga: „AGRITURISMO NURAGHE MUTARBA ->“. Arvo samal ajal ravis ennast majas ja kirjutas eelnenud päevi üles.

Peale lõunat sõitsime uudistama ühte suurt aeda, mis on meie mõistes „mahe“. Seal ei kasutata siis ei mingeid kemikaale, ega muid taimekasvu turgutavaid vahendeid. Ees oli seal juba päris mitmeid inimesi ja pärast ringkäiku aias jätkus neil juttu ikka päris mitu head aega. Anu ja Arvo passisid niisama jalalt jalale tammudes  eemal. Meie jaoks oli ka see aiavärk vägagi igav ja tüütu. Kui Franca küsis aia kohta arvamust, ei osanud Arvo muud kosta, kui et see on lihtsalt üks aed.

Pärast sõitsime edasi Tortolisse mingisse kohvikusse, kus saime jälle samade, aias olnud itaallastega kokku. Mõne aja istunud ja jooke limpsinud, otsustasime meie, et võiks hoopis linna peale minna. Keegi vastu polnud ja nii me käisimegi jälle jäätisekohvikus ja suveniiripoes ning tuiasime niisama ringi. Tagasi koju saime Massimilianoga, kes töölt koju sõites meid peale korjas.

Õhtusöögi ajaks olid kohal ka 4 turisti, kes olevat head- paremat nautinud ja koos pererahvaga istunud pea kolmeni öösel

Algab festivalide nädalalõpp!

11.päev

Selle reede hommikused tegemised polnud just eriti meeldivad, nimelt oli ühel öösel möllanud torm eriti kõvasti möllanud aias ning osa oa- ja tomatitaimi vastu maad surunud. Nüüd toimus päästeoperatsioon ja kõik taimed oli vaja uuesti püsti aidata ning toestada. See ja veel mõned aiatööd olidki selle päeva töisteks tegemisteks.

Õhtu aga tõotas tulla huvitavam. Meid taheti sõidutada naabruses asuvasse „agriturismosse“ ja sealt edasi Tortolisse mingile festivalile. Sõit pidi hakkama kella viie- kuue vahel. Sättisimegi ennast veidi enne kuut toast välja ja põrutasimegi minema… poolteist tundi hiljem. Ajalised kokkulepped ei taha kuidagi toimida ja nii oleme meiegi rahulikult hakanud kokkulepitud ajale pool või kolmveerand tundi otsa keevitama. No igatahes jõudsime me nii „agriturismosse“ , kui ka festivalile.

„Agriturismo Menhir“ võttis meid soojalt vastu. Talu ringkäigu tegi ja meie lõpututele pärimistele andis vastuseid seal suvit töötav rumeenlanna, kel suus nii itaalia, kui ka inglise keel. Kohtusime seal ka vanahärraga, kel vanust 95 ning siiamaani teeb okstest punutisi ja oli muidu ka igati tore ja rõõmu täis. Eriti õnnelik oli ta selle üle, et me temaga koos pilti tahtsime teha.

Festival!

„Menhir“ nimelisest talust kihutasime edasi Tortoli poole, kus toimus mingi rahva koosviibimine. Peatänavast oli osa autoliiklusele kinni ja tänava servas olid koha sisse võtnud mitmed müügitelgikesed ning muusikud, paar seppa näitasid ka oma oskusi ühe platsi peal.

Kogu üritus oli suht rahvavaene ning eriti kaua seal ei olnudki. Käisime müügipunktid läbi, maitsesime üht kui teist, kuulasime veidi sardi rahvaviise ning läksime edasi Tortoli öiseid vaateid vaatama.

12.päev

On laupäev ning päevatööks viinamarjad. Viinamarjad on veel toored, aga oli vaja jällegi kõik liigsed lehed taimedelt ära näpistada ja siis oksad kokku põimida ning siduda, et tuul neile liiga ei teeks. Lõunaks saime umbes poole viinamarjadest tehtud ja jätkama pidime teisel päeval.

Festival!

Õhtul, veidi enne üheksat surus kogu punt (Franca, Massimiliano, Angela, Anu ja Arvo) end autosse ning võtsime suuna Baunei mägilinnakese poole, kus toimus „kitsefestival“. See oli festivaliseeriast kõige mõnusam üritus. Meenutas veidi meie enda simmanit- muusika mürtsus ja rahvast oli rohkesti ning vahepeal oli küll tunne, et kohe tuleb rahva ette „Meie Mees“. Jällegi olid kohal mitmed müügi kohad, kus pakuti käsitööd (kaelakellad- rihmad ning muud tarbed kariloomadele, punutised,eriti väärtuslikud taskunoad, millest vähemalt ühte eksemplari peab üks õige Sardiinia mees omama) ja rohkelt maiustusi, milledest ühte, torrone nimelist ka proovisime… oli väga maitsev, pähkleid paksult täis magus suupiste. 

„Kitsefestivalilt ei puudunud ka otse loomulikult suur küpsetamis-toitlustusala, kus kitsed vardas süte peal keerlemas ja küpsemas. 

Meiegi saime oma kitselihakoorma ette, mis sai koos ohtra pistoccu- ja punase veiniga ära söödud.

Sellel festivalil oli paik, kus demonstreeriti pistoccu küpsetamist, aga meie, kui kogenud pistoccumeistrite jaoks, pälvis hoopis rohkem tähelepanu seal kõrval asuv tantsuplats. Õigemini seal toimuv. Plaate keerutas kõrgemas keskeas mees ja eriti lahedaks tegi tema esituse see, et kui ta uue pala jälle mängima pani, jooksis ta ise puldi tagant tantsijate ette (põhiliselt keskeas ja veidi vanemad koduperenaised) ja kukkus vääga graatsiliselt ette tantsima ning daamid vihtusid koos temaga… nagu kukeke kanakarja ees. Ei ole meie küll mingid tantsueksperdid, aga vist olid salsa ning rumba need, mida põhiliselt tantsiti. Anu ja Arvo said ka tantsuplatsil „jala valgeks“, kui muusika rahvalikuks läks ning koos pererahvaga platsile kisti. Näidati meile sardi rahvatantsu põhisammud ette ja nii me seal siis tuterdasime. Sardiinia rahvatants on meie jaoks tegelikult üks paras paigaltammumine, põhiline liikumine toimub jalalabade piirkonnas. Eks ta üks naljakas elamus oli. Muide sardi rahvamuusikast võite aimu saada, kui nt. youtubest otsite üles „A Nanni Sulis“ (Nannedu Meu). See on kõige populaarsem rahvalik laul.

Paar tantsu tammutud, läksid aga jälle salsa ja rumba edasi ning põhitegijateks jälle „kukeke oma kanadega“.

Koju jõudsime väsinult poole kahe paiku öösel, aga meist jäi „simman“ käima.

13. päev

Hurraaa!! Pühapäev ja puhkepäev! Meie ainsateks suuremateks päevategemisteks sel päeval olid oma toa koristamine ja eelnenud päevade meenutamine, mõtete kogumine ja nende paberile panemine.

Üks itaalia perekond (4 inimest) käis lõunasöögil ja pärast oli mustade nõude hunnik köögis ikka päris suur. Üldse määritakse siin väga palju nõusid. Iga asi oma taldrikust või vaagnalt ning oma noa või lusikaga… hull värk.

Festival!

Seekord Lanusei kirsifestival, mis käinud selleks ajaks juba 3 päeva. Kahjuks läksime meie sinna liiga hilja õhtu ning ainsad kirsid, mida nägime, olid need, mis laiaks astutuna maas vedelesid. Jällegi hulk rahvast, värvilised vimplid igal pool lehvimas, rahvalik muusika mängis ja rahvatantsurühm tammus laval oma tantsu.

 Festivali alaks oli pea kogu kesklinn, aga põhiline melu käis peatänaval. Seal jällegi mitmed müügitelgid püsti, mis küll tahtsid tugeva tuule tõttu pidevalt müüjate peade kohalt minema lennata. Samal tänaval oli ka paar kõrtsu, mille ees mitmeid nokastanud tüüpe.

Üks vana, väiksemat sorti, neljakorruseline maja oli täielikult käsitööliste päralt, kes oma meistriteoseid näitasid ja müüsid. Eriti lahedad olid ühe meistri superilusad lambid, mis olid väljanikerdatud väikestest kõrvitsatest. Kahjuks jäid kõik hinnad meie jaoks ulmelistesse kõrgustesse.

Eriti kaua me pidustustel ei viibinud, sest järgmisel päeval pidime jälle tööle asuma.