14. päev
Uus nädal algas, kuid töö oli sama, millega eelmine nädal
lõppes- viinamarjad. Nendega ühelpool, jalutasime aeda ja korjasime korvidesse
kõik viljad, mis piisavalt küpsed.
Õhtul sõidutati meid meid vaatama piirkonna elegantsemaid „agriturismosid“,
õigemini kahte neist, aga need pididki olema kõige, kõige…
Esimene (Agriturismo Su Canonigu) asus Tortolis, väga
„magusal“ 15 ha-sel maatükil, peaaegu
mere ääres. Talukompleks oli väga uhke, lossi meenutava külalistemaja-,
eksootiliste taimede aia-, suurt osa maavaldusest katva puuviljaaia- ning
moosi- ja mahlatehasega.
Kuid see kõik pidavat olema lihtsalt hobi, peremees
tegeleb suurelt hoopiski kämpinguäriga. Meile jättis nähtu ninna ikka väga
tugeva rahalõhna.
Teine talu (Agriturismo I Mandorli), kuhu jõudsime, asus aga
linnast väljas, mägede vahel, ise ka väikse künka otsas. See elamine oli samuti
võimas, suur bassein õue peal ja puha (eelmise kohas oli ka). Aga seal ringi
liikudes, tekkis mõnus, hubane tunne. Kuidagi hoopis kodusem oli kogu
majapidamine koos pererahvaga.
Võib olla ongi asi selles, kuidas inimesed omi tegemisi
võtavad ja mis vahendid kasutada on. Esimene talu oli hobi või lihtsalt üks
kõrvaläri, samas teine pere ainus sissetulekuallikas, kuhu pannakse kogu oma
hing ja aeg.
15. päev
Hommik jällegi põllu peal, tööks jällegi „arheoloogilised
väljakaevamised“. Sel teisipäev asel päeval otsisime kuivast, kõvast
põllupinnasest safranisibulaid. Pärast paaritunnist mullas tuhnimist olime
kuuelt ja poolelt lühikeselt vaolt kätte
saanud mitu korvitäit taimesibulaid. Kui kogu kraam maast käes, läksime maja
juurde, et sibulad ilusti puhastada ja sorteerida- suured, keskmised, väiksed
ja minid, kõik eraldi.
Safranit on pere kasvatanud ühel aastal ning seda praegu
ainult enda tarbeks. Maha panevad nad sibulad septembris, novembriks kasvavad
igast suuremast sibulast ilusad, kolme- nelja lilla õiega taimed, igas õies
kolm tolmukat. Tolmukate tipuosadest saadaksegi maailma kalleimat maitseainet-
safranit, mille gramm maksab poodides 6-7 eurot. Kuid selle kohta öeldi siin,
et poodides müüdav on juba segatud muude ainetega ja see pole puhas. Puhta
safrani grammi eest on paljud kohalikud siin nõus välja käima ka 25 eurot
grammi eest! Mis teeb kilo hinnaks… no arvutage ise. 1g safranit saab aga
30-35-lt sibulalt, olenevalt, mitu õit taim otsustab enda külge kasvatada.
Kui selle hinnalise kraamiga olime ühele poole saanud,
kutsuti meid fotokatega teisele poole maja, kuhu õue peale, puu alla suurele
kivile olid tekkinud 2 suuremat
linnupoega. Linnupoegade vanemad lendasid ka närviliselt ja koledasti kisades
meie peade kohal. Tuli välja, et need on pasknäärid, kelle sardikeelne nimi on
vastupidiselt eestikeelsele hoopis ilusam ja kõlab nagu marjapiiga (mariapiga).
Prererahvas otsustas linnupoegadele ühe suurema puuri tuua, et neid ümbritseva
eest suureks saamiseni kaitsta. Linnukeste vanemate jaoks jäeti puuri sisse
auk, kust nad saavad sisse- välja käia.
Õhtul sõit järjekordsesse „agriturismosse“, seekord Franca
venna, Vincenti omasse. Tema 3000 kitse viibisid sel hetkel mägedes, neid me ei
näinud, küll aga nägime ära Vincenti väikese juustutöökoja ja saime kaasa hulga
kitsepiima.
Päeva lõpuks oli 1 linnupoeg veel juurde tulnud.
16. päev
Oli õnnetu kolmapäev. Hommikul sirpide- ja kirvestetaolised lõikeriistad kaasa,
töökojast läbi, Arvo tegi riistad teravaks ning siis koos Franca ja Angelaga
ühe põlluääre peale pambust raiuma. Pambust kasutatakse siinsetes
majapidamistes väga mitmel otstarbel, näiteks aedade tegemisel või taimede
toestamisel. Pärast paari tundi tööd suutis Arvo enda ühte sõrme selle va
„sirbiga“ vigastada ja mitu aega ei saa nüüd endast siin tööde- tegemiste
juures maksimumi anda.
Samal ajal, kui Franca kodu juures Arvole esmaabi andis,
lõpetasid Angela ja Anu pambuse lõikuse ja tirisid saagi põllu äärest ära.
Seejärel ootas Angelat ja Anu ees maja juures üks kitseaia
äärne tee, mis oli vaja kõrgest umbrohust puhtaks teha.
Hiljem võttis Vincent ette eelmisel päeval siia toodud
kitsepiima ning otsustas sellest juustu valmistada. Anu jälgis teraselt kogu
protseduuri ning pani isegi kõik ilusti kirja. Nii et, kui kellelgi tekib
küsimusi juustu tegemise osas… Anu on spetsialist. Pärast saime ka värsket
juustu maitsta ja maitses nagu… nooh veidi juustumaitseline kumm oli, aga ta
oli veel maitsestamata ja seistes saab ka maitset juurde.
17. päev
Peale hommikusööki jätkasid Angela ja Anu eelmisel päeval
pooleli jäänud umbrohutõrjet. See tehtud, läksid mõlemad piigad töökotta, et
valmis joonistada žabloon siinse talu teeviitade tarvis, kirjaga: „AGRITURISMO
NURAGHE MUTARBA ->“. Arvo samal ajal ravis ennast majas ja kirjutas eelnenud
päevi üles.
Peale lõunat sõitsime uudistama ühte suurt aeda, mis on meie
mõistes „mahe“. Seal ei kasutata siis ei mingeid kemikaale, ega muid taimekasvu
turgutavaid vahendeid. Ees oli seal juba päris mitmeid inimesi ja pärast
ringkäiku aias jätkus neil juttu ikka päris mitu head aega. Anu ja Arvo
passisid niisama jalalt jalale tammudes
eemal. Meie jaoks oli ka see aiavärk vägagi igav ja tüütu. Kui Franca
küsis aia kohta arvamust, ei osanud Arvo muud kosta, kui et see on lihtsalt üks
aed.
Pärast sõitsime edasi Tortolisse mingisse kohvikusse, kus
saime jälle samade, aias olnud itaallastega kokku. Mõne aja istunud ja jooke
limpsinud, otsustasime meie, et võiks hoopis linna peale minna. Keegi vastu
polnud ja nii me käisimegi jälle jäätisekohvikus ja suveniiripoes ning tuiasime
niisama ringi. Tagasi koju saime Massimilianoga, kes töölt koju sõites meid
peale korjas.
Õhtusöögi ajaks olid kohal ka 4 turisti, kes olevat head- paremat
nautinud ja koos pererahvaga istunud pea kolmeni öösel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar