Algab festivalide nädalalõpp!

11.päev

Selle reede hommikused tegemised polnud just eriti meeldivad, nimelt oli ühel öösel möllanud torm eriti kõvasti möllanud aias ning osa oa- ja tomatitaimi vastu maad surunud. Nüüd toimus päästeoperatsioon ja kõik taimed oli vaja uuesti püsti aidata ning toestada. See ja veel mõned aiatööd olidki selle päeva töisteks tegemisteks.

Õhtu aga tõotas tulla huvitavam. Meid taheti sõidutada naabruses asuvasse „agriturismosse“ ja sealt edasi Tortolisse mingile festivalile. Sõit pidi hakkama kella viie- kuue vahel. Sättisimegi ennast veidi enne kuut toast välja ja põrutasimegi minema… poolteist tundi hiljem. Ajalised kokkulepped ei taha kuidagi toimida ja nii oleme meiegi rahulikult hakanud kokkulepitud ajale pool või kolmveerand tundi otsa keevitama. No igatahes jõudsime me nii „agriturismosse“ , kui ka festivalile.

„Agriturismo Menhir“ võttis meid soojalt vastu. Talu ringkäigu tegi ja meie lõpututele pärimistele andis vastuseid seal suvit töötav rumeenlanna, kel suus nii itaalia, kui ka inglise keel. Kohtusime seal ka vanahärraga, kel vanust 95 ning siiamaani teeb okstest punutisi ja oli muidu ka igati tore ja rõõmu täis. Eriti õnnelik oli ta selle üle, et me temaga koos pilti tahtsime teha.

Festival!

„Menhir“ nimelisest talust kihutasime edasi Tortoli poole, kus toimus mingi rahva koosviibimine. Peatänavast oli osa autoliiklusele kinni ja tänava servas olid koha sisse võtnud mitmed müügitelgikesed ning muusikud, paar seppa näitasid ka oma oskusi ühe platsi peal.

Kogu üritus oli suht rahvavaene ning eriti kaua seal ei olnudki. Käisime müügipunktid läbi, maitsesime üht kui teist, kuulasime veidi sardi rahvaviise ning läksime edasi Tortoli öiseid vaateid vaatama.

12.päev

On laupäev ning päevatööks viinamarjad. Viinamarjad on veel toored, aga oli vaja jällegi kõik liigsed lehed taimedelt ära näpistada ja siis oksad kokku põimida ning siduda, et tuul neile liiga ei teeks. Lõunaks saime umbes poole viinamarjadest tehtud ja jätkama pidime teisel päeval.

Festival!

Õhtul, veidi enne üheksat surus kogu punt (Franca, Massimiliano, Angela, Anu ja Arvo) end autosse ning võtsime suuna Baunei mägilinnakese poole, kus toimus „kitsefestival“. See oli festivaliseeriast kõige mõnusam üritus. Meenutas veidi meie enda simmanit- muusika mürtsus ja rahvast oli rohkesti ning vahepeal oli küll tunne, et kohe tuleb rahva ette „Meie Mees“. Jällegi olid kohal mitmed müügi kohad, kus pakuti käsitööd (kaelakellad- rihmad ning muud tarbed kariloomadele, punutised,eriti väärtuslikud taskunoad, millest vähemalt ühte eksemplari peab üks õige Sardiinia mees omama) ja rohkelt maiustusi, milledest ühte, torrone nimelist ka proovisime… oli väga maitsev, pähkleid paksult täis magus suupiste. 

„Kitsefestivalilt ei puudunud ka otse loomulikult suur küpsetamis-toitlustusala, kus kitsed vardas süte peal keerlemas ja küpsemas. 

Meiegi saime oma kitselihakoorma ette, mis sai koos ohtra pistoccu- ja punase veiniga ära söödud.

Sellel festivalil oli paik, kus demonstreeriti pistoccu küpsetamist, aga meie, kui kogenud pistoccumeistrite jaoks, pälvis hoopis rohkem tähelepanu seal kõrval asuv tantsuplats. Õigemini seal toimuv. Plaate keerutas kõrgemas keskeas mees ja eriti lahedaks tegi tema esituse see, et kui ta uue pala jälle mängima pani, jooksis ta ise puldi tagant tantsijate ette (põhiliselt keskeas ja veidi vanemad koduperenaised) ja kukkus vääga graatsiliselt ette tantsima ning daamid vihtusid koos temaga… nagu kukeke kanakarja ees. Ei ole meie küll mingid tantsueksperdid, aga vist olid salsa ning rumba need, mida põhiliselt tantsiti. Anu ja Arvo said ka tantsuplatsil „jala valgeks“, kui muusika rahvalikuks läks ning koos pererahvaga platsile kisti. Näidati meile sardi rahvatantsu põhisammud ette ja nii me seal siis tuterdasime. Sardiinia rahvatants on meie jaoks tegelikult üks paras paigaltammumine, põhiline liikumine toimub jalalabade piirkonnas. Eks ta üks naljakas elamus oli. Muide sardi rahvamuusikast võite aimu saada, kui nt. youtubest otsite üles „A Nanni Sulis“ (Nannedu Meu). See on kõige populaarsem rahvalik laul.

Paar tantsu tammutud, läksid aga jälle salsa ja rumba edasi ning põhitegijateks jälle „kukeke oma kanadega“.

Koju jõudsime väsinult poole kahe paiku öösel, aga meist jäi „simman“ käima.

13. päev

Hurraaa!! Pühapäev ja puhkepäev! Meie ainsateks suuremateks päevategemisteks sel päeval olid oma toa koristamine ja eelnenud päevade meenutamine, mõtete kogumine ja nende paberile panemine.

Üks itaalia perekond (4 inimest) käis lõunasöögil ja pärast oli mustade nõude hunnik köögis ikka päris suur. Üldse määritakse siin väga palju nõusid. Iga asi oma taldrikust või vaagnalt ning oma noa või lusikaga… hull värk.

Festival!

Seekord Lanusei kirsifestival, mis käinud selleks ajaks juba 3 päeva. Kahjuks läksime meie sinna liiga hilja õhtu ning ainsad kirsid, mida nägime, olid need, mis laiaks astutuna maas vedelesid. Jällegi hulk rahvast, värvilised vimplid igal pool lehvimas, rahvalik muusika mängis ja rahvatantsurühm tammus laval oma tantsu.

 Festivali alaks oli pea kogu kesklinn, aga põhiline melu käis peatänaval. Seal jällegi mitmed müügitelgid püsti, mis küll tahtsid tugeva tuule tõttu pidevalt müüjate peade kohalt minema lennata. Samal tänaval oli ka paar kõrtsu, mille ees mitmeid nokastanud tüüpe.

Üks vana, väiksemat sorti, neljakorruseline maja oli täielikult käsitööliste päralt, kes oma meistriteoseid näitasid ja müüsid. Eriti lahedad olid ühe meistri superilusad lambid, mis olid väljanikerdatud väikestest kõrvitsatest. Kahjuks jäid kõik hinnad meie jaoks ulmelistesse kõrgustesse.

Eriti kaua me pidustustel ei viibinud, sest järgmisel päeval pidime jälle tööle asuma.