Kokkamise päevad....

9.päev

Culurgiones, culurgiones, culurgiones! Oo, ei, see ei ole ei itaalia-, ega ka sardikeelne tervitus või, mis veel hullem mingi roppus… see on pasta, mis omane ainult siinsele Sardiinia piirkonnale, Ogliastrale. Ja seda me kauni kolmapäeva hommikul valmistama asusimegi. No tegelikult oli meist Anu see, kes asjaga rohkem toimetas, Arvo on esialgu rohkem abitöölise eest ning tema riivis näiteks juustu ja tegi muud lihtsamat.

Culurgiones on nagu väike, täidisega pastapirukas, mille taigen tehakse (nagu ka tavalisel pastal) mitmest erinevast jahust ja veest, nooh veidi soola ka ning täidiseks on segu, mis koosneb kolmest eri sorti juustust, suurest kogusest läbi masina aetud keedukartulist, ohtrast oliiviõlist ja salajasest komponendist, mille peremees targu Angelale käest kätte poetas, kuid Arvo terane silm fikseeris, et see mingi maitsetaim oli. Valmis taigen rullitakse õhukeseks, lõigatakse ümmargused kettakesed, täidis peale ja siis niperdatakse taignaketta servad sõrmede vahel ümber täidise, ülimalt kunstipäraselt kinni. Tulemuseks tilgakujuline, tilluke pirukake, mille üks serv oleks nagu väga korrektselt kinni traageldatud. Väga peen töö. Anu ja Arvo harjutasid seda õmbluse tegemist nii, et täidiseks oli lihtsalt taigen. See hakkas isegi enamvähem välja tulema, kui aga läks tegelik täidis peale… Arvo arvas pärast mõningast nikerdamist, et tal on vaja väljas veel küttepuudega tegeleda, millega kõik kenasti nõus olid. Anu ei loobunud ning pärast mõningat harjutamist, sujus asi päris kenasti ja lõunaks oli pasta valmis ning võis ahju või kiirkülma minna.

Õhtupoole oli võimalus merre suplema minna, mida Anu ka kasutas ning sai esmakordse kogemuse lõunamaistes merevetes supelda. Kogemus oli väga soolane. Arvo samal ajal püüdis siin tehtut-kogetut paberile saada.

10. päev

See neljapäev oli kindlasti juba kuuseisugi järgi ülimalt soodne päev, et valmis küpsetada 10 kg pistoccut (tavaliselt teevad nad siin 25 kilo ja seda 1X kuus). Nagu juba mitmel korral mainitud, on pistoccu kohalik õhuke ja krõbe, valge leib, mida vanasti ka lamba- ja kitsekarjused ohtralt endaga kaasa võtsid, kui kolmeks- neljaks kuuks karjaga mägedesse läksid.

Pistoccu taignasse läks kolme sorti jahu (me oleme aru saanud, et mõnede jahude erinevus seisneb ainult selles, kui peeneks on vili jahvatatud). Pärmi, vett ja soola, taignasegajas kõik üheks massiks ja kerkima. Natuke aega ja siis läks taigna sõtkumiseks. Kui perenaine ütles, et nüüd on buono (hea), siis rullisime käsivarrejämedused taignarullid, mille lõikusime kahe sõrme paksusteks seibideks, mis jäid jälle kerkima. 15. minuti pärast rullisime need seibid õhukesteks, ümmargusteks ketasteks (hiljem oli meil tegelikult jällegi masin, taignarullimismasin nimelt, abiks, sai kiiremini, kui käsitsi) ning jällegi riide alla kerkima.

Leivaahi oli juba eelmisel õhtul soojaks köetud ja nüüd aeti temperatuur kõrgustesse, mis pidi olema pea 500⁰C ning leivaküpsetamine võis alata. See toimus kahes järgus. Esimeses pandi taignakettad ahju, kus need kuuma käes õhku täis läksid ja õhupalli sarnasteks muutusid. Siis ruttu ahjust välja vitstest punutud suurde korvi, mis oli täidetud värskelt murtud okstega. Angela kloppis rätikuga seal leibadelt ahjust kaasatulnud tuha ja meie lõikasime need leivapallid pooleks, nii et tulemuseks olid õhukesed kettad. Neid kettaid tekkis päris mitu virna. Teises järgus rändas kogu lahti lõigatud kraam uuesti läbi ahju, kus nad krõbedaks muutusid. See pidavat andma pistoccule hea säilivuse.

Kogu leivateost võtsime ka meie osa. Kui esimene küpsetamine oli suht lihtne, siis teises kippusid mõned leivad, pehmelt öeldes, kõrbema minema. Aga asja sai ja oli igati lahe ettevõtmine.

Õhtul tegime veel väikse jalutuskäigu veidi kõrgemale, ühe künka otsa, interneti otsingule ja käisime lähemalt vaatamas Santa Lucia nimelist tehisjärve, mis asub meie talumaade külje all.

Sardiinias pidi olema ainult 1 looduslik järv, teised on kõik tehisveekogud.