24. päev

Igav neljapäev… ikka tuimade nägudega aias, ei mingeid emotsioone, kes tegeles tomatitega, kes umbrohuga.

Õhtu poole sõitsime Tortolisse apteeki ja tegime ka mõned poetretid, et varusid täiendada. Ühe poe juures tegelesime ka väikese reklaamikampaaniaga, see tähendab „Agriturismo Nuraghe Mutarba“ visiitkaartide jagamist küll inimestele, küll autode kojameeste vahele.

25. päev

Karmilt varjurajal astub,

nägu õelalt irvitab.

Hingi palju tõttab vastu,

Tema neid ei tervita…

Surm hoopis suvaliselt valib,

Keda võtaks, keda jätaks?

Haige? Terve? Vana? Noor?

Inimene või ehk loom?...

Ei, ei ole siin midagi muud morbiidsemat toimunud, kui et  sel ilusal reede hommikul toimus seatapp, õigemini 4, juba parajas suuruses põrsast kaotasid läbi Vincenti nuga hoidva käe oma elud, et mingil päeval jõuda söögilauale. Loomi- linde tapetakse siin aegajalt ikka, kuid seekord kutsuti ka meid asja kaema ja appi. Nooh, tapmise juures meist küll mingit abi ei olnud, Vincenti aitasid hoopis 11 aastane Imma ja üks  sama vana poiss (sugulane), kes siin külas.

Kui tapatöö tehtud, läksid Anu ja Angela, kuhu mujale, kui ikka aeda, Arvo koos killermeeskonnaga ja põrsastega ühe laudahoone juurde, kus siis tund, poolteist tegeldi põrsaste puhastamisega.

Hiljem manas Arvogi jälle endale ette aina tuimemaks muutuva „aianäo“ ette ning suundus piigadele aeda appi. Rrrrr, unenäod hakkavad ka juba umbrohtu kasvama…

26. päev

Siin olemise lõpp aina läheneb meeledki hakkavad aina kodusemalt tuksuma. Aga see ei päästa meid veel siin tehtavatest töödest.

Sel laupäeva hommikul, peale mõningast Angela ootamist (viimasel ajal kipub jube tihti sisse magama), võtsime ette köögi ja söögisaali koristamise. Puhtaks said aknad- uksed, põrandad ja muu…

Lõunaks tuli matkabussiga siia üks Itaalia perekond, kes võttis ka toa ööbimiseks. Hmmm, just meie kõrvaltuba ja neil oli kaasas väike laps… olgu juba ette öeldud, et esialgne ehmatus, et tuleb magamata öö, oli täiesti asjata. Laps oli vait, kui sukk, vait, kui metsatukk.

Õhtul oli vaja jällegi Tortoli reis ette võtta, kuna Anu arvutil otsustas laadija, et tema rohkem ei viitsi tööd teha, tuli otsida uus ja kuulekam. Autojuhiks oli Vincent, kellega saavutasime ka siinse olemise ja sõitmise kiirusrekordi (170 km/h), mis ei olnud just eriti meeldiv kogemus. Pärast käisime jällegi mööda linna, tegemas „reklaamikampaaniat“, seekord Vincenti talule.

27. päev

Pühapäev!!!

Peale hilist hommikusööki otsustas perenaine Franca… Tegelikult võiks meie taimeõpetajad nüüd tuleva lõigu vahele jätta. Niisiis, otsustas perenaine Franca, et jube lahe oleks korjata hulga igasuguste ümbruses olevate puude- põõsaste lehti ja veel lahedam oleks siis lasta meil neid ära arvata, et mis taime lehtedega tegu on. Päris nulliga me ikka ei saanud, mõne asja tundsime ära ka. Hiljem veetsime veel tunnikese koos Franca ja hulga taimeraamatutega, millest perenaine siis meile erinevaid puid- põõsaid näitas. Eks ta üks paras vaimunärimine oli (Arvo arvamus, mis ei pruugi Anu omaga ühtida).

Siis sai uuritud, mis toimub Sardiinia turismimaastikul ning see üles kirjutatud.

Pärast lasi pererahvas jalga kuhugile ringi sõitma. Meie toimetasime veel ühtteist, kuni ilmus ei tea kust välja Vincent ja hõikas meid lõunat sööma.

Kõhud täis, mõned tunnid logelemist, õhtul saime isegi näha jalka finaali ära (siin peres ei tunta jalgpalli vastu erilist huvi, välja arvataud Imma) ja nii see päev vaikselt kodule lähemale veeres.

28. päev

Kuna eelmisel õhtul oli otsa saanud kogu pistoccu tagavara, siis ahi sooja ning tegime väiksema koguse seda krõbedat leiba. Meie tööks ikka pistoccu lahtilõikumine.

Kiisu soovis pistoccut.

Peale lõunat pakuti meile minna kusagile mingit järjekordset „agriturismot“ vaatama, aga me keeldusime viisakalt. Anu soov oli minna vaatama koopaid, mida ta oli ühes meile näidatud reklaamklipis näinud ning mida meile ka oli lubatud. Veidi aega läbirääkimisi ning lõpuks vurasimegi Ulassai linnakese poole (u. 50 km meie talust), mille läheduses asuvad väidetavalt Euroopa kauniduselt teisel kohal platseeruvad „Su Marmuri“ koopad. Eks ilu on peidus ikka vaataja silmades, aga ilus ja võimas oli see elamus küll ja sellele andis palju juurde ka giid Antonio suurepärane koopatutvustus.

Tagasi jõudsime kümne paiku õhtul. Õhtusöögilauas oli ka üks Itaalia perekond. Ema, isa ja kolm tütart. Tütardest 2 olid päris pisikesed veel, vanim aga umbes 12- 13 aasta vanune. Vanim tütar , kuuldes, et me Eestist oleme, teatas, et tal keegi internetisõbrants ka Eestist. Kui Arvo küsis, et mis linnast sõbranna on, tuli vastus: Riga…

Igatahes oli lõbus viimane õhtu Sardiinias, mille lõpetas suur kohvrite pakkimine.

29. päev

Teisipäev, viimane päev Sardiinias, kuid loodame, et see ei jää viimaseks.

6⁰⁰ äratus, Anu sai küll veidi kauem põõnata, aga ta sai ka hiljem silma kinni, kuna all pererahvas pomises veel kaua juttu ajada, no ja eks see reisiärevus ka tegi oma töö. Viimased asjad veel kokku, tuba enamvähem korda, hommikusöök… Meie meeltel see aeg mõlkus ainult 1 küsimus: kes meid Cagliarisse sõidutab? Kuna eelmisel päeval oli teada antud, et Vincentil vaja pealinnas käia ja meil veel värskelt meeles tema sõidetud kiirusrekord… see autojuht ei tundunud just eriti meie ootustega koju pääseda, sobivat. Õnneks tuli kaasa ka Angela, kes ise roolis.

Peale hüvastijättu pererahvaga, otsustasime läbi sõita ühe hoone juurest, kus suur kaal ja oma pagasi üle kaaluda. See oli ülimalt tark otsus, sest nii Anu, kui Arvo kohvrid olid ülekaalulised. Peale asjade ümbertõstmist ning mõne asja mahajätmist (hiljem saadetakse postipakiga järgi) võis alata sõit Sardiinia pealinna lennujaama poole.

30. päev

0²⁰, peale pidevat, pikka ja väsitavat lendamist ning mitmeid ümberistumisi, maandume õnnelikult Tallinnas. Meie praktika Sardiinias on lõppenud.

A si biri, Sardiinia!

21. päev

Esmaspäeva hommikul vurasime tuhatnelja Tortoli poole, et käia arsti juures. Tundus, et Arvo sõrmele ei piisa ainult aaloeravist. Kuna Arvo ravikindlustuskaart oli ainult kaardile endale teada oleva peidupaiga leidnud, siis ei jäänud muud üle, kui Eesti hagekassast saadeti vajalik asendus sertifikaat ning see tuli enne Tortoli raamatukogu internetipunktis välja trükkida.

Haiglas läks päris libedalt, kui 1,5 tundi kabineti ukse taga ootamist nii võib nimetada. Igatahes kirjutati mõned rohud, mille järel tuli ka veel apteegis käia. Muide enese ravimine on siin päris kallis lõbu, arstivisiit + 3 ravimit = 46€.

Kõik see käimine kestis lõunani, kui jälle tagasi tallu jõudsime. Peale söömist nõud puhtaks ja puhkama. Ahjaa, Anu küpsetas veel ühe „tordipõhjakoogi“ ja oli ülimalt uhke selle üle.

Maja külje äärde otsustati ehitada terrass ning sellega tehtigi peale lõunat algust. Arvo jälgis mõnda aega seda tegevust huviga pealt, sest lõunamaine ehitus erineb meie omast… nooh veidike. Siin visati lihtsalt prussid maha, mõõdeti nad enamvähem paika, vaaderpass käis ka ikka üle, taoti naeltega laud peale ja molto bene! (väga hea). Ei mingit peenutsemist, sirgeid lauaotsi, mõni lauaots mädand, puidukaitsevahendid?... milleks, siin on ju kuiv ja soe. Olgu juba ette öeldud, et terrassiehitus kestis 2 õhtupoolikut.

22. päev

Hurrraaaaa!!! Jälle rohima!... Krdi umbrohi, otsa ei lõppe. Peale selle „ülimõnsa“ umbrohu, millest juba käed valutama kipuvad, vaja veel ühe teeäärse kiviseina pealt igale poole ronivad roosid maha lõigata- kiskuda. Umbrohi läks sigadele, roosid pidid kitsedele maitsema.

Õhtul külastas meid 2 õpetajat Sardiinia koolist, mille kaudu me siin saarel viibime. Nad tundsid huvi meie eluolu, tegevuste, ootuste ja veel paljude, paljude asjade vastu, mis seotud meie praktikaga ja taluga.

Kui külalised läinud, kimati merre ujuma, millest Arvo pidi oma näpu pärast loobuma.

23. päev

Ei midagi erilist, jälle aed. Anu ja Angela olid aina raskemaks muutuvaid tomateid toestamas, Arvo tiris tuima näoga umbrohtu välja.

Enne lõunat marssisime maja ümbrust koristama ning süüa tegema. Külla pidid tulema ajakirjanikud, kes kirjutavad „agriturismost“. Tulidki 2 vanemat härrasmeest uhke „Jaguariga“ õue peale, Anul muidugi olid ainuüksi auto nägemisest põlved nõrgad. Istusid need ajakirjanikud mitu aega siin, uuriti ka Eesti toitude kohta. Seda küll põhiliselt Anu käest… blond põhjamaine tütarlaps paneb ju lõunamaa mehed suisa sulama.

Siis nõud puhtaks ja eelmisel päeval kokkulepitud linnasõitu ootama, kuna oli vaja poodi ja apteeki külastada. Kahjuks jällegi kokkulepe ei pidanud, sest Vincent oli otsustanud auto võtta ja ise sõitma minna. Tagasi jõudis aga liiga hilja.

Menhir’i talu kutsus sel õhtul meid õhtusöögile ja nii me siit, kogu punt, kokku 8 inimest, endid sinna kohale sõidutasimegi. Õhtusöök, nagu siin ikka kombeks, oli väga rikkalik. Muu hea- parema hulgas oli laual ka küpsetatud hobuseliha, mis oli väga maitsev.

Peale meie seltskonna oli seal veel mitmeid einestajaid. Tundub, et sealne perenaine panustab rohkem oma majapidamise reklaamimisele. Nagu hiljem selgus, oli ka meie õhtusöögil väike tagamõte, mis seotud meie, Anu ja Arvo tagasihoidlike isikutega. Õigemini sondeeriti maad, kuidas oleks võimalik eestimaalasi tuua Sardiiniasse ja muidugi ka „agriturismodesse“ ning, et kas me ei võiks asja orgunnima hakata ja kõik muu selline.

No kogu see jutuajamine ja sööming kestis väga hilise õhtuni, voodisse saime alles kell pool kaks öösel. Aga rahvaste vahelise sõpruse ja sidemete loomise nimel… kõigeks valmis!

18. päev

Reede hommikul sõime viimaseid riismeid ükspäev Anu küpsetatud kodusest saiast ja poest ostetud singist. No ei ole eestlase loomuses päeva mingi moosi ja kuivikuga alustada.

Ees ootas meid majaesine plats, kus vaja jällegi kõrgem umbrohi välja kiskuda. No küll jagub seda siin. Mingi aja pärast arvas Franca, et Arvo haavatud käele pole see töö mitte hää ja Arvo suunati hoopis töökotta, kus talu suunaviitade žabloon vajas väljalõikamist… mmm, jälle terariistad. Imma tuli ka appi, tümakas läks põhja ja nii nad seda tööd kuni lõunani teha nikerdasidki. Angela ja Anu, kui olid rohimise lõpetanud, läksid kööki süüa tegema.

Peale lõunat väike uneaeg, aga Anu kutsuti mingi aeg appi nõusid pesema.

Õhtusöögi ajaks olid ennast kohale ajanud ka eelmisel õhtul siin olnud üks prantslastest paar.

Franca, Vincent, prantslane, Massimiliano.

 Sel õhtul oli meie jaoks nii mõnigi maitseelamus varuks. Kõigepealt pakuti küpsetatud punase pipra kaunu, mis ujusid oliiviõlis. Anu pistis kohe tubli veerandiku ühest kaunast suhu… 1sekund… 2 sekundit… no umbes viie seki pärast ei teadnud Anu, mida laualt haarata. Edasi lendas pisarsilmil Anu ruttu kööki, kus pool pakki piima tulist maitseelamust leevendas. Arvo, näinud eelnenut, võttis imeväikse tükikese… vaatamata pingutustele, ei suutnud temagi näole tekkinud õudusgrimasse vältida.

 Järgmine elamus oli, kui lauale toodi suur lihaliud, kus küpsetatud kitseliha ümber olid ka väiksemad, päris ahvatlevad lihatükid, mis osutusid küpsetatud seasoolde topitud rupskiteks. Välimus oli ilus ainult siis, kui asi oli lahti lõikamata. Anu sellest roast keeldus, Arvo aga otsustas proovida. See väike tükk, mis võetud sai, käis ikka tükk aega suus ringi. Teised lauasviibijad aga mõmisesid maitsenaudingust ja viimaste tükkide pärast käis suisa vaidlus. Meie naersime omavahel, et lähevad veel soolikate pärast kaklema…

19. päev

Sel laupäev a hommikul tõusime pool tundi varem, oli vaja minna Vincenti tallu, kus ka tema ja Franca ema- isa elavad. Seal oli vaja olla abiks  pistoccu küpsetamisel. Pea terve päev mööduski seal ja meie põhitegevuseks oli pistoccu lahtilõikamine, kuid oli muudki, kus aga abi vaja oli.

Pistoccu taignast tehtud saiad.

Õhtul kogunes meie taluõue veidi üle paarikümne  Massimiliano sõbra- tuttava, et mõnusasti koos õhtut veeta. Pidulik õhtusöök algas peale kümmet. Õhtus oli palju naeru ja veidi laulu ning üldse oli väga kärarikas. Meie jaoks lõppes päev kell 12, kui tuttu kobisime.

20. päev

Sel pühapäeval sai meie selle päeva põhitegevuse kõrvalt ka veidi kirjutatud, põhitegevuseks aga oli magamine. Kuskohast kõik see uni tuli?... eitea.

14. päev

Uus nädal algas, kuid töö oli sama, millega eelmine nädal lõppes- viinamarjad. Nendega ühelpool, jalutasime aeda ja korjasime korvidesse kõik viljad, mis piisavalt küpsed.

Õhtul sõidutati meid meid vaatama piirkonna elegantsemaid „agriturismosid“, õigemini kahte neist, aga need pididki olema kõige, kõige…

Esimene (Agriturismo Su Canonigu) asus Tortolis, väga „magusal“  15 ha-sel maatükil, peaaegu mere ääres. Talukompleks oli väga uhke, lossi meenutava külalistemaja-, eksootiliste taimede aia-, suurt osa maavaldusest katva puuviljaaia- ning moosi- ja mahlatehasega. 

Kuid see kõik pidavat olema lihtsalt hobi, peremees tegeleb suurelt hoopiski kämpinguäriga. Meile jättis nähtu ninna ikka väga tugeva rahalõhna.

Teine talu (Agriturismo I Mandorli), kuhu jõudsime, asus aga linnast väljas, mägede vahel, ise ka väikse künka otsas. See elamine oli samuti võimas, suur bassein õue peal ja puha (eelmise kohas oli ka). Aga seal ringi liikudes, tekkis mõnus, hubane tunne. Kuidagi hoopis kodusem oli kogu majapidamine koos pererahvaga.

Võib olla ongi asi selles, kuidas inimesed omi tegemisi võtavad ja mis vahendid kasutada on. Esimene talu oli hobi või lihtsalt üks kõrvaläri, samas teine pere ainus sissetulekuallikas, kuhu pannakse kogu oma hing ja aeg.

15. päev

Hommik jällegi põllu peal, tööks jällegi „arheoloogilised väljakaevamised“. Sel teisipäev asel päeval otsisime kuivast, kõvast põllupinnasest safranisibulaid. Pärast paaritunnist mullas tuhnimist olime kuuelt ja poolelt  lühikeselt vaolt kätte saanud mitu korvitäit taimesibulaid. Kui kogu kraam maast käes, läksime maja juurde, et sibulad ilusti puhastada ja sorteerida- suured, keskmised, väiksed ja minid, kõik eraldi.

Safranit on pere kasvatanud ühel aastal ning seda praegu ainult enda tarbeks. Maha panevad nad sibulad septembris, novembriks kasvavad igast suuremast sibulast ilusad, kolme- nelja lilla õiega taimed, igas õies kolm tolmukat. Tolmukate tipuosadest saadaksegi maailma kalleimat maitseainet- safranit, mille gramm maksab poodides 6-7 eurot. Kuid selle kohta öeldi siin, et poodides müüdav on juba segatud muude ainetega ja see pole puhas. Puhta safrani grammi eest on paljud kohalikud siin nõus välja käima ka 25 eurot grammi eest! Mis teeb kilo hinnaks… no arvutage ise. 1g safranit saab aga 30-35-lt sibulalt, olenevalt, mitu õit taim otsustab enda külge kasvatada.

Kui selle hinnalise kraamiga olime ühele poole saanud, kutsuti meid fotokatega teisele poole maja, kuhu õue peale, puu alla suurele kivile olid  tekkinud 2 suuremat linnupoega. Linnupoegade vanemad lendasid ka närviliselt ja koledasti kisades meie peade kohal. Tuli välja, et need on pasknäärid, kelle sardikeelne nimi on vastupidiselt eestikeelsele hoopis ilusam ja kõlab nagu marjapiiga (mariapiga). Prererahvas otsustas linnupoegadele ühe suurema puuri tuua, et neid ümbritseva eest suureks saamiseni kaitsta. Linnukeste vanemate jaoks jäeti puuri sisse auk, kust nad saavad sisse- välja käia.

Õhtul sõit järjekordsesse „agriturismosse“, seekord Franca venna, Vincenti omasse. Tema 3000 kitse viibisid sel hetkel mägedes, neid me ei näinud, küll aga nägime ära Vincenti väikese juustutöökoja ja saime kaasa hulga kitsepiima.

Päeva lõpuks oli 1 linnupoeg veel juurde tulnud.

16. päev 

Oli õnnetu kolmapäev. Hommikul sirpide- ja kirvestetaolised lõikeriistad kaasa, töökojast läbi, Arvo tegi riistad teravaks ning siis koos Franca ja Angelaga ühe põlluääre peale pambust raiuma. Pambust kasutatakse siinsetes majapidamistes väga mitmel otstarbel, näiteks aedade tegemisel või taimede toestamisel. Pärast paari tundi tööd suutis Arvo enda ühte sõrme selle va „sirbiga“ vigastada ja mitu aega ei saa nüüd endast siin tööde- tegemiste juures maksimumi anda.

Samal ajal, kui Franca kodu juures Arvole esmaabi andis, lõpetasid Angela ja Anu pambuse lõikuse ja tirisid saagi põllu äärest ära.

Seejärel ootas Angelat ja Anu ees maja juures üks kitseaia äärne tee, mis oli vaja kõrgest umbrohust puhtaks teha.

Hiljem võttis Vincent ette eelmisel päeval siia toodud kitsepiima ning otsustas sellest juustu valmistada. Anu jälgis teraselt kogu protseduuri ning pani isegi kõik ilusti kirja. Nii et, kui kellelgi tekib küsimusi juustu tegemise osas… Anu on spetsialist. Pärast saime ka värsket juustu maitsta ja maitses nagu… nooh veidi juustumaitseline kumm oli, aga ta oli veel maitsestamata ja seistes saab ka maitset juurde.

17. päev

Peale hommikusööki jätkasid Angela ja Anu eelmisel päeval pooleli jäänud umbrohutõrjet. See tehtud, läksid mõlemad piigad töökotta, et valmis joonistada žabloon siinse talu teeviitade tarvis, kirjaga: „AGRITURISMO NURAGHE MUTARBA ->“. Arvo samal ajal ravis ennast majas ja kirjutas eelnenud päevi üles.

Peale lõunat sõitsime uudistama ühte suurt aeda, mis on meie mõistes „mahe“. Seal ei kasutata siis ei mingeid kemikaale, ega muid taimekasvu turgutavaid vahendeid. Ees oli seal juba päris mitmeid inimesi ja pärast ringkäiku aias jätkus neil juttu ikka päris mitu head aega. Anu ja Arvo passisid niisama jalalt jalale tammudes  eemal. Meie jaoks oli ka see aiavärk vägagi igav ja tüütu. Kui Franca küsis aia kohta arvamust, ei osanud Arvo muud kosta, kui et see on lihtsalt üks aed.

Pärast sõitsime edasi Tortolisse mingisse kohvikusse, kus saime jälle samade, aias olnud itaallastega kokku. Mõne aja istunud ja jooke limpsinud, otsustasime meie, et võiks hoopis linna peale minna. Keegi vastu polnud ja nii me käisimegi jälle jäätisekohvikus ja suveniiripoes ning tuiasime niisama ringi. Tagasi koju saime Massimilianoga, kes töölt koju sõites meid peale korjas.

Õhtusöögi ajaks olid kohal ka 4 turisti, kes olevat head- paremat nautinud ja koos pererahvaga istunud pea kolmeni öösel

Algab festivalide nädalalõpp!

11.päev

Selle reede hommikused tegemised polnud just eriti meeldivad, nimelt oli ühel öösel möllanud torm eriti kõvasti möllanud aias ning osa oa- ja tomatitaimi vastu maad surunud. Nüüd toimus päästeoperatsioon ja kõik taimed oli vaja uuesti püsti aidata ning toestada. See ja veel mõned aiatööd olidki selle päeva töisteks tegemisteks.

Õhtu aga tõotas tulla huvitavam. Meid taheti sõidutada naabruses asuvasse „agriturismosse“ ja sealt edasi Tortolisse mingile festivalile. Sõit pidi hakkama kella viie- kuue vahel. Sättisimegi ennast veidi enne kuut toast välja ja põrutasimegi minema… poolteist tundi hiljem. Ajalised kokkulepped ei taha kuidagi toimida ja nii oleme meiegi rahulikult hakanud kokkulepitud ajale pool või kolmveerand tundi otsa keevitama. No igatahes jõudsime me nii „agriturismosse“ , kui ka festivalile.

„Agriturismo Menhir“ võttis meid soojalt vastu. Talu ringkäigu tegi ja meie lõpututele pärimistele andis vastuseid seal suvit töötav rumeenlanna, kel suus nii itaalia, kui ka inglise keel. Kohtusime seal ka vanahärraga, kel vanust 95 ning siiamaani teeb okstest punutisi ja oli muidu ka igati tore ja rõõmu täis. Eriti õnnelik oli ta selle üle, et me temaga koos pilti tahtsime teha.

Festival!

„Menhir“ nimelisest talust kihutasime edasi Tortoli poole, kus toimus mingi rahva koosviibimine. Peatänavast oli osa autoliiklusele kinni ja tänava servas olid koha sisse võtnud mitmed müügitelgikesed ning muusikud, paar seppa näitasid ka oma oskusi ühe platsi peal.

Kogu üritus oli suht rahvavaene ning eriti kaua seal ei olnudki. Käisime müügipunktid läbi, maitsesime üht kui teist, kuulasime veidi sardi rahvaviise ning läksime edasi Tortoli öiseid vaateid vaatama.

12.päev

On laupäev ning päevatööks viinamarjad. Viinamarjad on veel toored, aga oli vaja jällegi kõik liigsed lehed taimedelt ära näpistada ja siis oksad kokku põimida ning siduda, et tuul neile liiga ei teeks. Lõunaks saime umbes poole viinamarjadest tehtud ja jätkama pidime teisel päeval.

Festival!

Õhtul, veidi enne üheksat surus kogu punt (Franca, Massimiliano, Angela, Anu ja Arvo) end autosse ning võtsime suuna Baunei mägilinnakese poole, kus toimus „kitsefestival“. See oli festivaliseeriast kõige mõnusam üritus. Meenutas veidi meie enda simmanit- muusika mürtsus ja rahvast oli rohkesti ning vahepeal oli küll tunne, et kohe tuleb rahva ette „Meie Mees“. Jällegi olid kohal mitmed müügi kohad, kus pakuti käsitööd (kaelakellad- rihmad ning muud tarbed kariloomadele, punutised,eriti väärtuslikud taskunoad, millest vähemalt ühte eksemplari peab üks õige Sardiinia mees omama) ja rohkelt maiustusi, milledest ühte, torrone nimelist ka proovisime… oli väga maitsev, pähkleid paksult täis magus suupiste. 

„Kitsefestivalilt ei puudunud ka otse loomulikult suur küpsetamis-toitlustusala, kus kitsed vardas süte peal keerlemas ja küpsemas. 

Meiegi saime oma kitselihakoorma ette, mis sai koos ohtra pistoccu- ja punase veiniga ära söödud.

Sellel festivalil oli paik, kus demonstreeriti pistoccu küpsetamist, aga meie, kui kogenud pistoccumeistrite jaoks, pälvis hoopis rohkem tähelepanu seal kõrval asuv tantsuplats. Õigemini seal toimuv. Plaate keerutas kõrgemas keskeas mees ja eriti lahedaks tegi tema esituse see, et kui ta uue pala jälle mängima pani, jooksis ta ise puldi tagant tantsijate ette (põhiliselt keskeas ja veidi vanemad koduperenaised) ja kukkus vääga graatsiliselt ette tantsima ning daamid vihtusid koos temaga… nagu kukeke kanakarja ees. Ei ole meie küll mingid tantsueksperdid, aga vist olid salsa ning rumba need, mida põhiliselt tantsiti. Anu ja Arvo said ka tantsuplatsil „jala valgeks“, kui muusika rahvalikuks läks ning koos pererahvaga platsile kisti. Näidati meile sardi rahvatantsu põhisammud ette ja nii me seal siis tuterdasime. Sardiinia rahvatants on meie jaoks tegelikult üks paras paigaltammumine, põhiline liikumine toimub jalalabade piirkonnas. Eks ta üks naljakas elamus oli. Muide sardi rahvamuusikast võite aimu saada, kui nt. youtubest otsite üles „A Nanni Sulis“ (Nannedu Meu). See on kõige populaarsem rahvalik laul.

Paar tantsu tammutud, läksid aga jälle salsa ja rumba edasi ning põhitegijateks jälle „kukeke oma kanadega“.

Koju jõudsime väsinult poole kahe paiku öösel, aga meist jäi „simman“ käima.

13. päev

Hurraaa!! Pühapäev ja puhkepäev! Meie ainsateks suuremateks päevategemisteks sel päeval olid oma toa koristamine ja eelnenud päevade meenutamine, mõtete kogumine ja nende paberile panemine.

Üks itaalia perekond (4 inimest) käis lõunasöögil ja pärast oli mustade nõude hunnik köögis ikka päris suur. Üldse määritakse siin väga palju nõusid. Iga asi oma taldrikust või vaagnalt ning oma noa või lusikaga… hull värk.

Festival!

Seekord Lanusei kirsifestival, mis käinud selleks ajaks juba 3 päeva. Kahjuks läksime meie sinna liiga hilja õhtu ning ainsad kirsid, mida nägime, olid need, mis laiaks astutuna maas vedelesid. Jällegi hulk rahvast, värvilised vimplid igal pool lehvimas, rahvalik muusika mängis ja rahvatantsurühm tammus laval oma tantsu.

 Festivali alaks oli pea kogu kesklinn, aga põhiline melu käis peatänaval. Seal jällegi mitmed müügitelgid püsti, mis küll tahtsid tugeva tuule tõttu pidevalt müüjate peade kohalt minema lennata. Samal tänaval oli ka paar kõrtsu, mille ees mitmeid nokastanud tüüpe.

Üks vana, väiksemat sorti, neljakorruseline maja oli täielikult käsitööliste päralt, kes oma meistriteoseid näitasid ja müüsid. Eriti lahedad olid ühe meistri superilusad lambid, mis olid väljanikerdatud väikestest kõrvitsatest. Kahjuks jäid kõik hinnad meie jaoks ulmelistesse kõrgustesse.

Eriti kaua me pidustustel ei viibinud, sest järgmisel päeval pidime jälle tööle asuma.

Niisama mula ka...

Meie päevast

Hommikul ajame endid tavaliselt kaheksaks sööma. Kui ennem oli keegi (tavaliselt Angela) kohvi valmis keetnud ja lauagi katnud, siis viimastel hommikutel oleme meie olnud esimesed, kes maja esimesel korrusel asuvasse kööki jõuavad ning kohvi valmis teevad. Lahjem variant ühes spets espressokannus meile ja pigem tõrvavett meenutav espresso teises kannus pererahvale… nii et kohvi keetmise oleme selgeks saanud. Kohvi kõrvale kohalik leib (pistoccu), mida veega niisutatud ja selle peale moos.

 Peale hommikusööki toimetame talutegemisi lõunani (umbes kella poole kaheni- kaheni), siis nõud puhtaks ning meie jaoks on tavaliselt sellega päevatööd läbi.

Pealelõunane aeg on kõige mõnusam, Anu tavaliselt vaatab arvutit (algul on pilk päris rahulik, aga aina kurjemaks muutub, sest termini „internet“ võib rahulikult asendada väljendiga „interneedus“- sõnades ta ju olemas on, aga tegudes jääb nõrgaks).



Arvo kukub aga tunnikeseks voodisse pikali (päike ja pidev palavus võtavad ikka vaese mehe päris läbi).

Õhtul, kui aega antakse, saab omi mõtteid ja nähtut Sardiiniast, sõnades ja pildis, arvutisse pressida, aga mitmel korral on meid sõidutatud kogema ja nägema ikka midagi uut sellest imelisest saarest.

Oleme teinud ka ise mõned jalutuskäigud ümbruskonnas. Kahjuks ei ole siin talus jalgrattaid, muidu tõmbaks mõne pikemagi tiiru ära teha.

Õhtusöök on siin kõige uhkem söömaaeg, kui laua ääres on kõik inimesed, kes hetkel majas viibivad. Lauale tuuakse siis värsked ja küpsetatud aedviljad ja kas kala või tavaliselt mingi lihakoorem. Toitude valmistamisel kasutatakse ohtralt oliiviõli ning erinevaid juustusi, millest vanim on 2. Aastane ja tema „aroom“… Igatahes on kõik väga hästi ja maitsvalt valmistatud.
Joogiks on nii lõuna- kui õhtusöögil laual vesi ja loomulikult väga hea kohalik punane vein. Meid vaatasid siinsed inimesed väga suurte silmadega, kui said teada, et Eestis on toidukõrvaseks joogipooliseks ka lehmapiim. Siin talus lehma ei ole ja toitude valmistamisel kasutatakse kitsepiima.

Õhtusöögiks tehakse süüa tavaliselt nii palju, et seda saab ka järgmise päeva lõunasöögi ajal nautida.

Õhtune söömaaeg toimub aga väga hilja, nii umbes poole kümne paiku, kuid on olnud ka mitmeid õhtuid, kui oleme laua äärde saanud veel hiljem, olenevalt, kuidas on toit valmis saanud. Ja kestab see olemine meie jaoks umbes tund aega, kui ära tuttu kobime. Pererahvas jääb tavaliselt veidi ajaks veel juttu puhuma. 

Kokkamise päevad....

9.päev

Culurgiones, culurgiones, culurgiones! Oo, ei, see ei ole ei itaalia-, ega ka sardikeelne tervitus või, mis veel hullem mingi roppus… see on pasta, mis omane ainult siinsele Sardiinia piirkonnale, Ogliastrale. Ja seda me kauni kolmapäeva hommikul valmistama asusimegi. No tegelikult oli meist Anu see, kes asjaga rohkem toimetas, Arvo on esialgu rohkem abitöölise eest ning tema riivis näiteks juustu ja tegi muud lihtsamat.

Culurgiones on nagu väike, täidisega pastapirukas, mille taigen tehakse (nagu ka tavalisel pastal) mitmest erinevast jahust ja veest, nooh veidi soola ka ning täidiseks on segu, mis koosneb kolmest eri sorti juustust, suurest kogusest läbi masina aetud keedukartulist, ohtrast oliiviõlist ja salajasest komponendist, mille peremees targu Angelale käest kätte poetas, kuid Arvo terane silm fikseeris, et see mingi maitsetaim oli. Valmis taigen rullitakse õhukeseks, lõigatakse ümmargused kettakesed, täidis peale ja siis niperdatakse taignaketta servad sõrmede vahel ümber täidise, ülimalt kunstipäraselt kinni. Tulemuseks tilgakujuline, tilluke pirukake, mille üks serv oleks nagu väga korrektselt kinni traageldatud. Väga peen töö. Anu ja Arvo harjutasid seda õmbluse tegemist nii, et täidiseks oli lihtsalt taigen. See hakkas isegi enamvähem välja tulema, kui aga läks tegelik täidis peale… Arvo arvas pärast mõningast nikerdamist, et tal on vaja väljas veel küttepuudega tegeleda, millega kõik kenasti nõus olid. Anu ei loobunud ning pärast mõningat harjutamist, sujus asi päris kenasti ja lõunaks oli pasta valmis ning võis ahju või kiirkülma minna.

Õhtupoole oli võimalus merre suplema minna, mida Anu ka kasutas ning sai esmakordse kogemuse lõunamaistes merevetes supelda. Kogemus oli väga soolane. Arvo samal ajal püüdis siin tehtut-kogetut paberile saada.

10. päev

See neljapäev oli kindlasti juba kuuseisugi järgi ülimalt soodne päev, et valmis küpsetada 10 kg pistoccut (tavaliselt teevad nad siin 25 kilo ja seda 1X kuus). Nagu juba mitmel korral mainitud, on pistoccu kohalik õhuke ja krõbe, valge leib, mida vanasti ka lamba- ja kitsekarjused ohtralt endaga kaasa võtsid, kui kolmeks- neljaks kuuks karjaga mägedesse läksid.

Pistoccu taignasse läks kolme sorti jahu (me oleme aru saanud, et mõnede jahude erinevus seisneb ainult selles, kui peeneks on vili jahvatatud). Pärmi, vett ja soola, taignasegajas kõik üheks massiks ja kerkima. Natuke aega ja siis läks taigna sõtkumiseks. Kui perenaine ütles, et nüüd on buono (hea), siis rullisime käsivarrejämedused taignarullid, mille lõikusime kahe sõrme paksusteks seibideks, mis jäid jälle kerkima. 15. minuti pärast rullisime need seibid õhukesteks, ümmargusteks ketasteks (hiljem oli meil tegelikult jällegi masin, taignarullimismasin nimelt, abiks, sai kiiremini, kui käsitsi) ning jällegi riide alla kerkima.

Leivaahi oli juba eelmisel õhtul soojaks köetud ja nüüd aeti temperatuur kõrgustesse, mis pidi olema pea 500⁰C ning leivaküpsetamine võis alata. See toimus kahes järgus. Esimeses pandi taignakettad ahju, kus need kuuma käes õhku täis läksid ja õhupalli sarnasteks muutusid. Siis ruttu ahjust välja vitstest punutud suurde korvi, mis oli täidetud värskelt murtud okstega. Angela kloppis rätikuga seal leibadelt ahjust kaasatulnud tuha ja meie lõikasime need leivapallid pooleks, nii et tulemuseks olid õhukesed kettad. Neid kettaid tekkis päris mitu virna. Teises järgus rändas kogu lahti lõigatud kraam uuesti läbi ahju, kus nad krõbedaks muutusid. See pidavat andma pistoccule hea säilivuse.

Kogu leivateost võtsime ka meie osa. Kui esimene küpsetamine oli suht lihtne, siis teises kippusid mõned leivad, pehmelt öeldes, kõrbema minema. Aga asja sai ja oli igati lahe ettevõtmine.

Õhtul tegime veel väikse jalutuskäigu veidi kõrgemale, ühe künka otsa, interneti otsingule ja käisime lähemalt vaatamas Santa Lucia nimelist tehisjärve, mis asub meie talumaade külje all.

Sardiinias pidi olema ainult 1 looduslik järv, teised on kõik tehisveekogud.