...ehk kuidas kaks "eestimaist sardiini" Sardiinias agriturismot kaevad.

Peale varajast ärkamist (veel kodus), peale kolme erineva lennukiga lendamist, läbi mitme lennujaama hulkumist, oleme päral. Oleme Sardiinias! Juhhuu, päike!!!?...mmm, tegelikult mitte eriti. Kohale jõudes oli ilm suht pilvine. 

< Peale suurt käimist ühest lennujaama otsast teise, avanes ootesaalis selline vaatepilt ( Saksamaal). :)

Lennuki aknast avanev vaatepilt Sardiiniale.

Cagliari (nn. Sardiinia pealinn) lennujaamas olid meid vastu võtmas võõrustava agrotalu peretütar Elisa koos oma poisiga. 

Kõigepealt tiirutasime pea tund linna peal ja otsisime parkimiskohta, et sööma minna. 

Einestamise ajal, ühes pizzerias, hakkas vihma kallama, see ei kestnud küll kaua, kuid muidu siin ei saja mitu kuud, kui tundub, et me tõime vihma ja äikese endaga kaasa. 

 Hiljem espressopaus Elisa ühikatoas (Elisa õpib linnas majandust) ja tutvuma mõndade Cagliari vaatamisväärtustega.

Tüüpiline Gagliari tänav.

                                                    

Nägime ära suure ja arvatavasti väga vana kindluse ( kohalikud nimetavad seda lihtsalt bastoniks.)

Vaade linnale.

Kunagise Sardiinia Kuningriigi aegne kuningapalee, kus ka praegu mingeid linnaistungeid peetakse.
 Palees käisime ka sees ringi ja… oli äge! 

Autosse ning läbi hullumeelse lõunamaise liikluse(hiljem räägime veidi sellest ka lähemalt) teele Tortoli linna poole, millest 6-7 km kaugusele jääbki „agriturismo Nuraghe Murtarba“ (meie talu). Peale pea kahetunnist sõitu jõudsime kohale.

Esimene mulje ei olnud just hõiskama panev: vääga auklik ja kehv tee, mis taluni viis, ümberringi suhteliselt kollakaspruun kuivus mõne õitsva põõsa- ja kaktusega.

 Talu õuel uitavad läbisegi vabalt ringi koerad- kassid, sead- kitsed, kitsedel kellad kaelas kolisemas… Aga mulje hakkas tasapisi paranema, kui olime tutvunud meile antud rõduga toaga ja pererahvaga ning hiljem vitsutanud sisse rikkaliku õhtusöögi mitmete kohalike jookidega.

Elu Sardiinias võib alata!