Meil on Sardiinia saarel veedetud ainult veidi üle nädala, kuid päevad kipuvad juba segi minema. Päevad ongi oma sisult päris sarnased, aga igasse päeva mahub midagi, mille järgi me oma aega eristame.

Selleks, et olemine väga üksluiseks ei muutuks, on pererahval ikka ja jälle meile midagi uut välja pakkuda. Küll kahjuks mitte turiste, aga turismist räägime teinekord veidi pikemalt.

Kui kellelgi on meie pajatustest mulje jäänud meid võõrustavast pererahvast, et  nad mitte sõbralikud pole või , et me nendega läbi ei saa… no tegelikult on pere SUPER, Anu ja Arvo elavad perega ühes rütmis, nad on väga sõbralikud ja toredad inimesed ning nali ja naer käib ikka läbi terve päeva. 

Pererahvas tunneb suurt huvi Eesti ja meie tegemiste kohta Eestis.

Jaa, on mitmeid asju, mis on lihtsalt teistmoodi, kui meie oleme harjunud. Mõned lihtsad asjad või tegevused on meie arvates aetud liiga keeruliseks või ollakse pedantne tühiasjade juures.

Näiteks, kui ühel päeval kohaliku leiva (pistoccu) küpsetamise tarvis korjasime puude alt maha lõigatud oksi ja hiljem neid lühemaks „hakkisime“, arvas Angela, et Anu tehtud oksa kohta, et need on liiga pikad. No selle peale arvas Arvo ka, et peab lühemad jupid tegema, mis peale natukese aja pärast tuli Angela teatega, et Arvo lõigatu on liiga lühike… Arvo ei osanud muud kosta, kui et pangu siis tulle neid oksaraage mitu korda.

6.päev 

On pühapäev, talu toimetused hakkasid paar tundi hiljem pihta, aga mitte see ei teinud seda päeva eriliseks, vaid hoopis see, et  külastasime sepp Francot tema töötegemise juures. Keegi klient oli tellinud endale uhke laua, millel ilusad metalljalad. Nende jalgade detaile Franco parasjagu sepistaski. Kaua meid niisama seal uudistada ei lastud, vaid saime ka haamrid kätte ja nii Anu kui Arvo tagus- väänas Franco juhendamisel valmis  ühe detaili. Ise olime tehtuga hullult rahul, Franco arvamusest kahjuks aru ei saanud, aga mis see ikka muud olla sai, kui ikka kiitev J.

Mingil päeval, tulevikus, pidimegi ühe päeva veetma koos Francoga ning midagi suurt valmis meisterdama. Saab näha.

7.päev

 Esmaspäev ning tööd algavad kartulivagude vahel. Vaja kogu kartul üles saada, õnneks pole vaod pikad ja neid on vähe. Tund- poolteist ja kartul üleval.

Aia kõrval ülesnopitut puhtaks pestes, kutsub Angela, et tulgu meist üks talle appi midagi sibulatega jahmerdama. Otsustas Arvo olla suuremeelne ja minna. No ei ole liigne ausus, agarus, ega suuremeelsus kunagi midagi head kaasa toonud, nii ka seekord… tööks sibulate rohimine. Kolmekümne aasta tagune, õpilasmaleva aegne lootus, mitte kunagi enam seda tööd mitte teha, kustus sisinal.

8.päev

Selle päeva võib vabalt nimetada ka „sitarallipäevaks“.

Pere tegeles veel 10 aastat tagasi üpris suurelt jäneste kasvatamise- ja ka töötlemisega. Siis olevat  neil olnud umbes 20-ne tuhande kanti jäneseid. Mingi aeg aga hakkas nõudlus nii lihale kui ka nahale kokku kuivama ning nüüd on ühes laudanurgas ainult umbes 70 looma. Vot nende jäneste  sõnnik oligi vaja puuride alt välja kraapida ja käruga ülesküntud kartulimaale vedada. Öääk… algus oli päris lämmatav, aga sellega harjus ruttu ning töö ei kestnud kaua.

Hiljem tegelesime juba mainitud okste kogumise- ja lõikumisega leiva küpsetamise tarbeks.

Õhtul aga tegime Angelaga väljasõidu Lanusei linna, mis asub meie talust rohkem sisesaare poole läände. Linnulennult linn meist väga kaugel ei ole, aga sõit sinna kestis päris kaua. Asi selles, et  see linnake asub kõrgel mägedes ning tee sinna kitsas ja käänuline. Seda teed nimetavad kohalikud „surmateeks“. Ei, seal ei ole juhtunud teab kui palju liiklusõnnetusi, vaid paarkümmend aastat tagasi oli mingi maniakk seal mägedes tapnud püssiga suvalisi möödujaid. Politseil teda kätte saada ei õnnestunudki.

Lanusei on väike, hubane mägilinnake, millega tutvumine võttis meid ikka päris läbi. Enamik tänavatest on kistud tugevalt vertikaali ning neist üles- allarühkimine oli tõsine katsumus. Majad, kus elatakse, on suht suured ning iga maja juurde käib ka väike aialapike, kus kasvatatakse, kes mida. Oli näha nii apelsine, sidruneid, viigipuid, viinamarju jne. Anu nägi ühes väikeses aias ka hobust lonkimas.

Linnas uidates käisime sees ühes kirik- usukoolis ja tegime väikese peatuse ühes pubis. Parajasti käis jalgpallimäng, kus üheks meeskonnaks oli Itaalia. Mis hämmastas, oli see, et pubis oli mängule kaasa elamas ainult paar- kolm kundet. Itaalia- jalgpallimaa!?

Pärastpoole toimus veel varude täiendamine meie „säästuka“ moodi „EuroSpin“ supermarketis, kus muude varude seas oli ka õlu, mis vastupidiselt Tortolis müüdavale oli imeodav (0,33l purk 30 senti).

Tagasiteel kodu poole sõitsime läbi Arzana nimelisest külast, kus pidavat voolama eriti hea joogivesi ja täitsime kõikvõimalikud kaasasolnud tühjad nõud veega.

Päike!!! Jaa, seda ikka jagub ning Itaalia televisioonis hüüti maha kuumalaine hoiatus. Temperatuuri lubati siin kuni 38 kraadi. Nii oligi, terve päev oli väga, väga palav. Paaril ööl on aga tormine olnud, tuul paugutas aknaluuke ja puhus meie rõdul olevad plasttoolid ühte nurka. Äikest ragistas ka päris võimsalt ja kuna talu on mägede vahel, nagu kausis, siis kõlas siin äikesemürin eriti tugevalt.