14. päev

Uus nädal algas, kuid töö oli sama, millega eelmine nädal lõppes- viinamarjad. Nendega ühelpool, jalutasime aeda ja korjasime korvidesse kõik viljad, mis piisavalt küpsed.

Õhtul sõidutati meid meid vaatama piirkonna elegantsemaid „agriturismosid“, õigemini kahte neist, aga need pididki olema kõige, kõige…

Esimene (Agriturismo Su Canonigu) asus Tortolis, väga „magusal“  15 ha-sel maatükil, peaaegu mere ääres. Talukompleks oli väga uhke, lossi meenutava külalistemaja-, eksootiliste taimede aia-, suurt osa maavaldusest katva puuviljaaia- ning moosi- ja mahlatehasega. 

Kuid see kõik pidavat olema lihtsalt hobi, peremees tegeleb suurelt hoopiski kämpinguäriga. Meile jättis nähtu ninna ikka väga tugeva rahalõhna.

Teine talu (Agriturismo I Mandorli), kuhu jõudsime, asus aga linnast väljas, mägede vahel, ise ka väikse künka otsas. See elamine oli samuti võimas, suur bassein õue peal ja puha (eelmise kohas oli ka). Aga seal ringi liikudes, tekkis mõnus, hubane tunne. Kuidagi hoopis kodusem oli kogu majapidamine koos pererahvaga.

Võib olla ongi asi selles, kuidas inimesed omi tegemisi võtavad ja mis vahendid kasutada on. Esimene talu oli hobi või lihtsalt üks kõrvaläri, samas teine pere ainus sissetulekuallikas, kuhu pannakse kogu oma hing ja aeg.

15. päev

Hommik jällegi põllu peal, tööks jällegi „arheoloogilised väljakaevamised“. Sel teisipäev asel päeval otsisime kuivast, kõvast põllupinnasest safranisibulaid. Pärast paaritunnist mullas tuhnimist olime kuuelt ja poolelt  lühikeselt vaolt kätte saanud mitu korvitäit taimesibulaid. Kui kogu kraam maast käes, läksime maja juurde, et sibulad ilusti puhastada ja sorteerida- suured, keskmised, väiksed ja minid, kõik eraldi.

Safranit on pere kasvatanud ühel aastal ning seda praegu ainult enda tarbeks. Maha panevad nad sibulad septembris, novembriks kasvavad igast suuremast sibulast ilusad, kolme- nelja lilla õiega taimed, igas õies kolm tolmukat. Tolmukate tipuosadest saadaksegi maailma kalleimat maitseainet- safranit, mille gramm maksab poodides 6-7 eurot. Kuid selle kohta öeldi siin, et poodides müüdav on juba segatud muude ainetega ja see pole puhas. Puhta safrani grammi eest on paljud kohalikud siin nõus välja käima ka 25 eurot grammi eest! Mis teeb kilo hinnaks… no arvutage ise. 1g safranit saab aga 30-35-lt sibulalt, olenevalt, mitu õit taim otsustab enda külge kasvatada.

Kui selle hinnalise kraamiga olime ühele poole saanud, kutsuti meid fotokatega teisele poole maja, kuhu õue peale, puu alla suurele kivile olid  tekkinud 2 suuremat linnupoega. Linnupoegade vanemad lendasid ka närviliselt ja koledasti kisades meie peade kohal. Tuli välja, et need on pasknäärid, kelle sardikeelne nimi on vastupidiselt eestikeelsele hoopis ilusam ja kõlab nagu marjapiiga (mariapiga). Prererahvas otsustas linnupoegadele ühe suurema puuri tuua, et neid ümbritseva eest suureks saamiseni kaitsta. Linnukeste vanemate jaoks jäeti puuri sisse auk, kust nad saavad sisse- välja käia.

Õhtul sõit järjekordsesse „agriturismosse“, seekord Franca venna, Vincenti omasse. Tema 3000 kitse viibisid sel hetkel mägedes, neid me ei näinud, küll aga nägime ära Vincenti väikese juustutöökoja ja saime kaasa hulga kitsepiima.

Päeva lõpuks oli 1 linnupoeg veel juurde tulnud.

16. päev 

Oli õnnetu kolmapäev. Hommikul sirpide- ja kirvestetaolised lõikeriistad kaasa, töökojast läbi, Arvo tegi riistad teravaks ning siis koos Franca ja Angelaga ühe põlluääre peale pambust raiuma. Pambust kasutatakse siinsetes majapidamistes väga mitmel otstarbel, näiteks aedade tegemisel või taimede toestamisel. Pärast paari tundi tööd suutis Arvo enda ühte sõrme selle va „sirbiga“ vigastada ja mitu aega ei saa nüüd endast siin tööde- tegemiste juures maksimumi anda.

Samal ajal, kui Franca kodu juures Arvole esmaabi andis, lõpetasid Angela ja Anu pambuse lõikuse ja tirisid saagi põllu äärest ära.

Seejärel ootas Angelat ja Anu ees maja juures üks kitseaia äärne tee, mis oli vaja kõrgest umbrohust puhtaks teha.

Hiljem võttis Vincent ette eelmisel päeval siia toodud kitsepiima ning otsustas sellest juustu valmistada. Anu jälgis teraselt kogu protseduuri ning pani isegi kõik ilusti kirja. Nii et, kui kellelgi tekib küsimusi juustu tegemise osas… Anu on spetsialist. Pärast saime ka värsket juustu maitsta ja maitses nagu… nooh veidi juustumaitseline kumm oli, aga ta oli veel maitsestamata ja seistes saab ka maitset juurde.

17. päev

Peale hommikusööki jätkasid Angela ja Anu eelmisel päeval pooleli jäänud umbrohutõrjet. See tehtud, läksid mõlemad piigad töökotta, et valmis joonistada žabloon siinse talu teeviitade tarvis, kirjaga: „AGRITURISMO NURAGHE MUTARBA ->“. Arvo samal ajal ravis ennast majas ja kirjutas eelnenud päevi üles.

Peale lõunat sõitsime uudistama ühte suurt aeda, mis on meie mõistes „mahe“. Seal ei kasutata siis ei mingeid kemikaale, ega muid taimekasvu turgutavaid vahendeid. Ees oli seal juba päris mitmeid inimesi ja pärast ringkäiku aias jätkus neil juttu ikka päris mitu head aega. Anu ja Arvo passisid niisama jalalt jalale tammudes  eemal. Meie jaoks oli ka see aiavärk vägagi igav ja tüütu. Kui Franca küsis aia kohta arvamust, ei osanud Arvo muud kosta, kui et see on lihtsalt üks aed.

Pärast sõitsime edasi Tortolisse mingisse kohvikusse, kus saime jälle samade, aias olnud itaallastega kokku. Mõne aja istunud ja jooke limpsinud, otsustasime meie, et võiks hoopis linna peale minna. Keegi vastu polnud ja nii me käisimegi jälle jäätisekohvikus ja suveniiripoes ning tuiasime niisama ringi. Tagasi koju saime Massimilianoga, kes töölt koju sõites meid peale korjas.

Õhtusöögi ajaks olid kohal ka 4 turisti, kes olevat head- paremat nautinud ja koos pererahvaga istunud pea kolmeni öösel