21. päev

Esmaspäeva hommikul vurasime tuhatnelja Tortoli poole, et käia arsti juures. Tundus, et Arvo sõrmele ei piisa ainult aaloeravist. Kuna Arvo ravikindlustuskaart oli ainult kaardile endale teada oleva peidupaiga leidnud, siis ei jäänud muud üle, kui Eesti hagekassast saadeti vajalik asendus sertifikaat ning see tuli enne Tortoli raamatukogu internetipunktis välja trükkida.

Haiglas läks päris libedalt, kui 1,5 tundi kabineti ukse taga ootamist nii võib nimetada. Igatahes kirjutati mõned rohud, mille järel tuli ka veel apteegis käia. Muide enese ravimine on siin päris kallis lõbu, arstivisiit + 3 ravimit = 46€.

Kõik see käimine kestis lõunani, kui jälle tagasi tallu jõudsime. Peale söömist nõud puhtaks ja puhkama. Ahjaa, Anu küpsetas veel ühe „tordipõhjakoogi“ ja oli ülimalt uhke selle üle.

Maja külje äärde otsustati ehitada terrass ning sellega tehtigi peale lõunat algust. Arvo jälgis mõnda aega seda tegevust huviga pealt, sest lõunamaine ehitus erineb meie omast… nooh veidike. Siin visati lihtsalt prussid maha, mõõdeti nad enamvähem paika, vaaderpass käis ka ikka üle, taoti naeltega laud peale ja molto bene! (väga hea). Ei mingit peenutsemist, sirgeid lauaotsi, mõni lauaots mädand, puidukaitsevahendid?... milleks, siin on ju kuiv ja soe. Olgu juba ette öeldud, et terrassiehitus kestis 2 õhtupoolikut.

22. päev

Hurrraaaaa!!! Jälle rohima!... Krdi umbrohi, otsa ei lõppe. Peale selle „ülimõnsa“ umbrohu, millest juba käed valutama kipuvad, vaja veel ühe teeäärse kiviseina pealt igale poole ronivad roosid maha lõigata- kiskuda. Umbrohi läks sigadele, roosid pidid kitsedele maitsema.

Õhtul külastas meid 2 õpetajat Sardiinia koolist, mille kaudu me siin saarel viibime. Nad tundsid huvi meie eluolu, tegevuste, ootuste ja veel paljude, paljude asjade vastu, mis seotud meie praktikaga ja taluga.

Kui külalised läinud, kimati merre ujuma, millest Arvo pidi oma näpu pärast loobuma.

23. päev

Ei midagi erilist, jälle aed. Anu ja Angela olid aina raskemaks muutuvaid tomateid toestamas, Arvo tiris tuima näoga umbrohtu välja.

Enne lõunat marssisime maja ümbrust koristama ning süüa tegema. Külla pidid tulema ajakirjanikud, kes kirjutavad „agriturismost“. Tulidki 2 vanemat härrasmeest uhke „Jaguariga“ õue peale, Anul muidugi olid ainuüksi auto nägemisest põlved nõrgad. Istusid need ajakirjanikud mitu aega siin, uuriti ka Eesti toitude kohta. Seda küll põhiliselt Anu käest… blond põhjamaine tütarlaps paneb ju lõunamaa mehed suisa sulama.

Siis nõud puhtaks ja eelmisel päeval kokkulepitud linnasõitu ootama, kuna oli vaja poodi ja apteeki külastada. Kahjuks jällegi kokkulepe ei pidanud, sest Vincent oli otsustanud auto võtta ja ise sõitma minna. Tagasi jõudis aga liiga hilja.

Menhir’i talu kutsus sel õhtul meid õhtusöögile ja nii me siit, kogu punt, kokku 8 inimest, endid sinna kohale sõidutasimegi. Õhtusöök, nagu siin ikka kombeks, oli väga rikkalik. Muu hea- parema hulgas oli laual ka küpsetatud hobuseliha, mis oli väga maitsev.

Peale meie seltskonna oli seal veel mitmeid einestajaid. Tundub, et sealne perenaine panustab rohkem oma majapidamise reklaamimisele. Nagu hiljem selgus, oli ka meie õhtusöögil väike tagamõte, mis seotud meie, Anu ja Arvo tagasihoidlike isikutega. Õigemini sondeeriti maad, kuidas oleks võimalik eestimaalasi tuua Sardiiniasse ja muidugi ka „agriturismodesse“ ning, et kas me ei võiks asja orgunnima hakata ja kõik muu selline.

No kogu see jutuajamine ja sööming kestis väga hilise õhtuni, voodisse saime alles kell pool kaks öösel. Aga rahvaste vahelise sõpruse ja sidemete loomise nimel… kõigeks valmis!