24. päev

Igav neljapäev… ikka tuimade nägudega aias, ei mingeid emotsioone, kes tegeles tomatitega, kes umbrohuga.

Õhtu poole sõitsime Tortolisse apteeki ja tegime ka mõned poetretid, et varusid täiendada. Ühe poe juures tegelesime ka väikese reklaamikampaaniaga, see tähendab „Agriturismo Nuraghe Mutarba“ visiitkaartide jagamist küll inimestele, küll autode kojameeste vahele.

25. päev

Karmilt varjurajal astub,

nägu õelalt irvitab.

Hingi palju tõttab vastu,

Tema neid ei tervita…

Surm hoopis suvaliselt valib,

Keda võtaks, keda jätaks?

Haige? Terve? Vana? Noor?

Inimene või ehk loom?...

Ei, ei ole siin midagi muud morbiidsemat toimunud, kui et  sel ilusal reede hommikul toimus seatapp, õigemini 4, juba parajas suuruses põrsast kaotasid läbi Vincenti nuga hoidva käe oma elud, et mingil päeval jõuda söögilauale. Loomi- linde tapetakse siin aegajalt ikka, kuid seekord kutsuti ka meid asja kaema ja appi. Nooh, tapmise juures meist küll mingit abi ei olnud, Vincenti aitasid hoopis 11 aastane Imma ja üks  sama vana poiss (sugulane), kes siin külas.

Kui tapatöö tehtud, läksid Anu ja Angela, kuhu mujale, kui ikka aeda, Arvo koos killermeeskonnaga ja põrsastega ühe laudahoone juurde, kus siis tund, poolteist tegeldi põrsaste puhastamisega.

Hiljem manas Arvogi jälle endale ette aina tuimemaks muutuva „aianäo“ ette ning suundus piigadele aeda appi. Rrrrr, unenäod hakkavad ka juba umbrohtu kasvama…

26. päev

Siin olemise lõpp aina läheneb meeledki hakkavad aina kodusemalt tuksuma. Aga see ei päästa meid veel siin tehtavatest töödest.

Sel laupäeva hommikul, peale mõningast Angela ootamist (viimasel ajal kipub jube tihti sisse magama), võtsime ette köögi ja söögisaali koristamise. Puhtaks said aknad- uksed, põrandad ja muu…

Lõunaks tuli matkabussiga siia üks Itaalia perekond, kes võttis ka toa ööbimiseks. Hmmm, just meie kõrvaltuba ja neil oli kaasas väike laps… olgu juba ette öeldud, et esialgne ehmatus, et tuleb magamata öö, oli täiesti asjata. Laps oli vait, kui sukk, vait, kui metsatukk.

Õhtul oli vaja jällegi Tortoli reis ette võtta, kuna Anu arvutil otsustas laadija, et tema rohkem ei viitsi tööd teha, tuli otsida uus ja kuulekam. Autojuhiks oli Vincent, kellega saavutasime ka siinse olemise ja sõitmise kiirusrekordi (170 km/h), mis ei olnud just eriti meeldiv kogemus. Pärast käisime jällegi mööda linna, tegemas „reklaamikampaaniat“, seekord Vincenti talule.

27. päev

Pühapäev!!!

Peale hilist hommikusööki otsustas perenaine Franca… Tegelikult võiks meie taimeõpetajad nüüd tuleva lõigu vahele jätta. Niisiis, otsustas perenaine Franca, et jube lahe oleks korjata hulga igasuguste ümbruses olevate puude- põõsaste lehti ja veel lahedam oleks siis lasta meil neid ära arvata, et mis taime lehtedega tegu on. Päris nulliga me ikka ei saanud, mõne asja tundsime ära ka. Hiljem veetsime veel tunnikese koos Franca ja hulga taimeraamatutega, millest perenaine siis meile erinevaid puid- põõsaid näitas. Eks ta üks paras vaimunärimine oli (Arvo arvamus, mis ei pruugi Anu omaga ühtida).

Siis sai uuritud, mis toimub Sardiinia turismimaastikul ning see üles kirjutatud.

Pärast lasi pererahvas jalga kuhugile ringi sõitma. Meie toimetasime veel ühtteist, kuni ilmus ei tea kust välja Vincent ja hõikas meid lõunat sööma.

Kõhud täis, mõned tunnid logelemist, õhtul saime isegi näha jalka finaali ära (siin peres ei tunta jalgpalli vastu erilist huvi, välja arvataud Imma) ja nii see päev vaikselt kodule lähemale veeres.

28. päev

Kuna eelmisel õhtul oli otsa saanud kogu pistoccu tagavara, siis ahi sooja ning tegime väiksema koguse seda krõbedat leiba. Meie tööks ikka pistoccu lahtilõikumine.

Kiisu soovis pistoccut.

Peale lõunat pakuti meile minna kusagile mingit järjekordset „agriturismot“ vaatama, aga me keeldusime viisakalt. Anu soov oli minna vaatama koopaid, mida ta oli ühes meile näidatud reklaamklipis näinud ning mida meile ka oli lubatud. Veidi aega läbirääkimisi ning lõpuks vurasimegi Ulassai linnakese poole (u. 50 km meie talust), mille läheduses asuvad väidetavalt Euroopa kauniduselt teisel kohal platseeruvad „Su Marmuri“ koopad. Eks ilu on peidus ikka vaataja silmades, aga ilus ja võimas oli see elamus küll ja sellele andis palju juurde ka giid Antonio suurepärane koopatutvustus.

Tagasi jõudsime kümne paiku õhtul. Õhtusöögilauas oli ka üks Itaalia perekond. Ema, isa ja kolm tütart. Tütardest 2 olid päris pisikesed veel, vanim aga umbes 12- 13 aasta vanune. Vanim tütar , kuuldes, et me Eestist oleme, teatas, et tal keegi internetisõbrants ka Eestist. Kui Arvo küsis, et mis linnast sõbranna on, tuli vastus: Riga…

Igatahes oli lõbus viimane õhtu Sardiinias, mille lõpetas suur kohvrite pakkimine.

29. päev

Teisipäev, viimane päev Sardiinias, kuid loodame, et see ei jää viimaseks.

6⁰⁰ äratus, Anu sai küll veidi kauem põõnata, aga ta sai ka hiljem silma kinni, kuna all pererahvas pomises veel kaua juttu ajada, no ja eks see reisiärevus ka tegi oma töö. Viimased asjad veel kokku, tuba enamvähem korda, hommikusöök… Meie meeltel see aeg mõlkus ainult 1 küsimus: kes meid Cagliarisse sõidutab? Kuna eelmisel päeval oli teada antud, et Vincentil vaja pealinnas käia ja meil veel värskelt meeles tema sõidetud kiirusrekord… see autojuht ei tundunud just eriti meie ootustega koju pääseda, sobivat. Õnneks tuli kaasa ka Angela, kes ise roolis.

Peale hüvastijättu pererahvaga, otsustasime läbi sõita ühe hoone juurest, kus suur kaal ja oma pagasi üle kaaluda. See oli ülimalt tark otsus, sest nii Anu, kui Arvo kohvrid olid ülekaalulised. Peale asjade ümbertõstmist ning mõne asja mahajätmist (hiljem saadetakse postipakiga järgi) võis alata sõit Sardiinia pealinna lennujaama poole.

30. päev

0²⁰, peale pidevat, pikka ja väsitavat lendamist ning mitmeid ümberistumisi, maandume õnnelikult Tallinnas. Meie praktika Sardiinias on lõppenud.

A si biri, Sardiinia!